Oleg Šiškin Šambhala saladus

Oleg Šiškin

Šambhala saladus

NKVD: maagia ja spionaaž

Olion, 2005

Kunagi meeldis mulle puslesid kokku panna. 1000-tükilised Ravensburgeri pusled, valmis pildiga karbikaanel, olid täitsa toredad. Seda raamatut lugedes tundus mulle, nagu oleks autor kümne 1000-tükilise puslekarbi sisu kokku kallanud, karbikaaned ära peitnud, ning ootab nüüd, et ta lugeja paneks tekkinud kuhjast pildi kokku. Autor, kui ta just skisofreenik ei ole (ja see mulje mul aeg-ajalt tekkis) tuhnis arhiivides, leidis palju põnevat ja seniavaldamata materjali ning otsustas selle kõik ühte raamatusse paisata.

Roerichist teadsin niipalju, et ta oli kunstnik, budismi- ja müstitsismihuviline. Olen kuskil kunstiraamatutes näinud tema sini-rohelistes toonides mägede maale.

Tutvustav tekst tagakaanel lubas, et kirjeldatakse tema ekspeditsiooni Tiibetisse ja nõukogude luureorganisatsioonide skeeme. No kes siis veel seda raamatut loeks, kui mitte mina, siin peaks olema koos ajalugu, erinevate maade luureintriigid, Tiibeti ja Mongoolia reisikiri - igatahes väga paljulubav kooslus, eks ole. Tegelikult ei saanud ma lugedes ühtegi neist aspektidest nautida. Jah, paar huvitavad leidu minu jaoks oli, näiteks ei teadnud ma, et 1920-tel aastatel tegutses isegi Tiibetis kommunistliku liikumise grupeering või et siis lootsid kommunistid ülemaailmse kommunistliku revolutsiooni suurprojekti raames luua suure Aasia maid hõlmava (kommunistliku) ühendriigi.

Raamat on raskesti jälgitav segapuder, mis kubiseb kümnetest ja kümnetest suuremate ja väiksemate asjapulkade nimedest (koos lühikokkuvõttega nende elu- ja töökäigust), kuupäevadest ja lõpuni lahtiselgitamata seikade kirjeldustest. Seda rosoljet on äärmiselt raske lugeda, end järje peal hoida ja kõiki neid nimesid ja faktikübemeid meeles pidada. Ilmselt on mul siis mingi tõsisem tähelepanuhäire ja muud intellektipuuded, aga no ei paku selline tekst ka kõige suuremale ajaloolise dokumentalistika fännile lugemisnaudingut. Võib-olla eeldas autor, et pikemaid selgitusi ja seoseid-taustu pole vaja lahti kirjutada, ülehinnates sellega kõvasti oma lugejat.

1920-ndad aastad olid Nõukogude Venemaal üldse väga hullumeelne ajajärk, tundus, et siis on kõik võimalik. Müstitsismi (taldrikukeerutamise ja vaimudega suhtlemise) ja teaduse ühildamine (telepaatia, hüpnoos) – aga see polnud muidugi ainult tolleaegse Venemaa teema - budismi ja kommunismi ühildamine, müütiliselt muinasjutumaalt Šambhalalt iidse vaimsuse ja teadmiste tõsimeelne ja teaduslik otsimine jne. Kui lisada siia veel vabamüürlased, roosristlased-martinistid, lapi nõiad, budistlikud laamad, Venemaa metsade usulahkude erakmungad, igat masti topeltagendid, siis saab seltskond kokku vägagi skisofreeniline. Ainult koerakoonlased ja kratid on veel puudu.

Roerichil polnud ka kupli all kõik korras, hakkas ta ju end mingil ajal taassündinud laamaks ja mahatmaks ja elavaks jumalaks pidama. See ei takistanud kommunistidel ja teistel „sponsoritel“ tema ekspitse rahastamast. Tal oli ka oma jüngerkond, kelle hulka kuulus ka asepresident H. A.Wallace.

Tõlge on hea, vanameister Beekman on hoidnud tavapäraselt kõrget taset.

Toimetaja seevastu on olnud hooletu – mitmed hiina(mandariini)keelsed nimed on moondunud venekeelse algteksti tõttu, samuti ei olda järjekindlad Wade-Giles’i ja pinyini transkriptsiooniga.

Roerichilt on eesti keelde tõlgitud ka selline raamat.

Suuline hinnang: kui su vaimne tervis sulle kallis on, hoidu lugemast seda raamatut pimeduse tundidel, kui kurjuse jõud on valla pääsenud

Hinne: 3/10

K.E. v. Baer Eestlaste endeemilistest haigustest

Karl Ernst von Baer

Eestlaste endeemilistest haigustest

Hea Lugu, 2013

Mulle tundub, et see üsna tähtsusetu, omaaegses teadus- ja meditsiinimaailmas marginaalne teos (kui vaid tänapäeval selliste kirjandite eest doktorikraade jagataks!) pälvib erakordset tähelepanu (ja isegi kordustrükki!) pelgalt seetõttu, et eestlased vaimustuvad iga kord, kui keegi neist nö kõrgemat päritolu, parem, targem, haritud jne üldse Eestit ja eestlasi kuskil mainib, sõltumata kontekstist.

 Miks muidu siis kogu meediakära mingite saksa tundmatute lauljanäitsikute ja ameerika kolmandajärguliste näitlejannade ümber, kelle olmetegevusi meile usinalt vahendatakse. Ikka seepärast, et nende vanavnanavana-jne-vanematest keegi oli eestlane, kunagi Eestis elanud või korra siin käinud. Eurovisioonil uurib reporter anuval toonil iga ettejuhtuva laulja käest, kas ta on juba kuulnud Eesti laulu ja mida ta sellest arvab ja kas ta on Eestis käinud ja kas see meeldib talle jne. Ka kuskil Aasia templis seksimisega vahelejäänud turistid ajasid tegelikult Eesti asja, tehes sellega Eesti maailmas tuntuks, või noh, tõstsid üle kollaste uudiste künnise.

Sellest ka kogu elevus Baeri jutukese ümber. Pole sel ei teaduslikku, ega ka kirjanduslikku väärtust. Natuke saab seda lugedes muheleda ja imestada, kuidas elu-olu ikka vanasti oli ja mida meditsiin endast 200 aasta tagasi kujutas. Ajalugu ja meditsiiniajalugu on huvitavad distsipliinid. Baeri ajal veel bakterid (rääkimata viirustest) ei tundud, seega arvati, et niiske sooõhk tekitab haigusi. Mustus ja niiskus aitavad neid levitada, seda tajuti ka intuitiivselt või vaatlusandmete üldistamise teel.

Toredad väited, mis mulle meelde jäid, olid nt „kuumal ajal muutuvad keha sitked osad pehmeks“ vms ja „üldine halb enesetunne ja hingeahastus“ kui „vahelduva palaviku“ sümptom.

Aga muidu, no ei saa niimoodi üldistada ja stereotüpiseerida, ei saa. Aga eks kolonialistid näevadki endale allutatuid rahvaid ühtlase amorfse homogeense massina, mugavatele lihtsustatud mõttemallidele toetudes on lihtsam eluga toime tulla. Kui vanasti kõlbas teaduslikuks väiteks ka stereotüüpne üldistus või tuginemine kontrollimata andmetele („keegi olla rääkinud, et X maakonnas olla tähniline soetõbi talupoegade seas eriti sage“), siis sai teaduskraade ja professorikohti ikka väga lihtsalt.

Ja üldistusi teeme me tänapäeval sama väsimatult edasi, stereotüpiseerime inimesi mitte ainult rahvuse, vaid igasuguse muu tunnuse alusel. Mugav ja sisseharjunud on käia miljonitest jalgadest kõvaks tallatud radu.

Arvustus.

Suuline hinnang: võta seda kui huumorikirjandust

Hinne: 4/10

Andrei Ivanov Minu Taani onuke. Tuhk

Andrei Ivanov Minu

Taani onuke. Tuhk

LR, 2010

Eestivene autori palju arvustatud ja kiidetud jutustused tegelevad peamiselt kahe teemaga: identiteedi konstrueerimine ja eksiil (nii väline kui sisemine). 

Depressiivsevõitu ja enesehaletsusse kalduvad meenutused nõukogude lapsepõlvest ja elust Pääskülas ning Kalamajas, 1990te ebakindlust tekitanud ühiskondlik-poliitilised muutused, mis nõudsid inimestelt ühtäkki uute väärtuste omaksvõtmist, uue identiteedi määratlemist. Poolenisti vabatahtlik mittekuulumine õieti kuskile – sobitumatus idealiseeritud Lääne-Euroopa kapitalistlikku ühiskonda ja iseseisvunud Eesti uutesse oludesse.

Tegelikult ma ei mõista, miks need jutustused sellist elevust Eesti kirjanduskriitikutes tekitasid. Minu tagasihoidlikul hinnangul on tegemist keskpäraste ja igavavõitu lugudega. 

Proletaarlumpeni peres möödunud lapsepõlv ei ole muidugi meelakkumine ja annab elluastumiseks kesise platvormi, aga sellest on juba palju ja korduvalt kirjutatud. Võib-olla erutas Eesti kirjanduskriitikuid see, muide nagu Hvostovi puhulgi, et keegi „teine“, siiani võõraks peetav, võttis midagi Eesti riigi kohta öelda. Ja see ei olnudki idealiseeriv ihalemine kuuluda... erinevalt tema onust, kes püüdles oma Taani unelma poole.

Rohkem ma midagi ei lisakski.

Siit saab lugeda arutelu mitmel lehel, vt teksti all paremale osutavaid linke, kokku 4 lehte.

Siin on põhjalik arvustus koos sisukirjeldusega. 

Ja veel üks arvustus.

Suuline hinnang: minu meelest ei midagi väljapaistvat, pigem keskpärane, tavaline

Hinne: 6/10

Aili Paju Minu ülikool

Aili Paju
Minu Ülikool
Eesti ajalehed, 2010

Aili Paju avaldab Tartu Ülikoolis õpitud/töötatud 40 aasta jooksul peetud päeviku, kus kirjeldab oma stressi- ja intriigirohket tööd ning karjääri ülikoolis, natuke ka eraelu. Tundub, et ta on hiljem siiski ilustanud ja täiendanud oma päevikut, nt armastuse teema tundub olevat kuidagi kunstlikult vahele põimitud. Ilutsevad ja idealiseeritud, aga samas väga napid armastuse teemalised lõigukesed ei ütle meile autori kohta eriti midagi ega mõjuta tema teisi eluaspekte. Võib-olla soovis autor lihtsalt näidata, et lisaks hämmastava töövõimega laborihiirest kuivik-teadlasele, on ta siiski ka sotsiaalsetele normidele vastav „täiesti terve“ naine, kes lisaks kirele laboris hormoonide määramise vastu on suuteline tundma kirge ka elusa inimese vastu. Armastuse teema mõned aspektid on veidi ebaloogilised, aga kuna autor ise neil väga pikalt ei peatu, siis ei hakka ka mina siin seda üle tähtsustama.

Teine aspekt, miks mulle tundub, et autor on oma päevikut enne avaldamist täiendanud, on julged riigivastased väljaütlemised ajal, kui ta oli KGB jälgimise all. Isegi oma päevikus riigi- ja parteivastaseid mõtteid kirjutada tundus mulle veidi ebaadekvaatne. Teisalt aga, selle päeviku põhjal jäi mulle autorist mulje kui väga sirgjoonelisest ja jäigast inimesest, kes on teisi häirivalt aus ja otsekohene, võimalik, et ta tõesti oli ka oma päevikus julgelt aus.

Ja kolmandaks, päevik on muidugi subjektiivne žanr, raske on hinnata, kui objektiivselt autor selles mainitud inimesi ja olusid kirjeldab. Umbes poole raamatu peal hakkas mind ära tüütama autori hoiak, et ta on ainus lilleke selles pa**meres. Samas, nõustun, et negatiivsetest inimestest on ikka rohkem ja emotsionaalsemalt kirjutada kui toredatest ja tublidest kolleegidest, keda ja kelle tublidust ta ühe lausega möödaminnes mainib. Väga eestlaslik, eks ole. 

Kuskil internetis arutleti, et see raamat on justkui kättemaks, ja et ei tohiks praeguseks juba surnud inimesi ikka niimoodi negatiivselt kirjeldada ja üldse, kuidas siis meie üllas alma mater sai olla selline intrigantide, pugejate ja karjeristide ussipesa.

Selle arvamusega ma nõus ei ole. Pigem on autor oma julges otsekohesuses hästi teinud ja eeldatavasti ausalt tollaseid olusid kirjeldanud. Olles ise ka 1990ndatel ülikoolis õppinud ja töötanud, küll mitte sellises intriige täis struktuuriüksuses, aga sealgi jõudsid toona veel noore ja naiivse minuni erinevad jutud suurte ülemuste korruptiivsusest, ülikoolist raha väljakantimisest ja enda võõraste sulgedega ehtimisest, teiste ärakasutamisest ja oma nimede lisamisest teadusartiklite autorite loetellu jms. Ja nii ülikoolis kui ka hiljem erinevates ettevõtetes töötades olen näinud sama korduvat skeemi, kus tublide ja töökate naiste kohusetundlikult tehtud tööd esitatakse nende keskpäraste ja küündimatute, kuid see-eest enesekindlate ja auahnete meesülemuste omana. AP võtab seda kui vääramatut loodusjõudu ja paratamatust, võideldes küll vaikselt selle vastu, kuid nõustudes naise igas mõttes madalama positsiooniga teadusmaailmas.

Kohati kisub asi juba liiga tüütult paranoiliseks, no kuidas siis kõik ülemused, erinevates struktuuriüksustes, kus iganes üllas üliinimesest autor ka ei töötaks, kohe tema vastu intriige sepitsema hakkavad? Ja suisa elavhõbedaga mürgitada proovivad?

Ja see, kuidas kõik, kes vähegi viitsisid, tema teadustöö tulemusi kohe enda nime all kasutada tahtsid? Masohhistlik märterluse vari tundub siin ähmastavat objektiivsust. Võimalik, et aja jooksul on autoril välja kujunenud teatud märtri või vabadusvõitleja hoiak ja mida aeg edasi, seda raskem on rollist välja tulla ja ümbritsevaid olusid teistsuguste kui ohtlikena tõlgendada. Otsekohesed ja jäigad inimesed ei püüa teistele meeldida ja teistega iga hinna eest hästi läbi saada, sellest tulenevad ka need konfliktid.

Aga jällegi, kui see kõik oli nii nagu ta kirjeldab, siis minu jaoks on hämmastav autori soov töötada niivõrd suure stressi, kiusamise ja ebaõigluse tingimustes, ilma piisava tunnustuseta. Minu meelest on see eneseuhkuse küsimus - mitte alluda sellisele kohtlemisele, lahkuda ja panustada pigem ettevõttesse, mis töötajaid vääriliselt hindab. Ma ei oleks tema asemel leppinud selliste tingimustega ja talunud 30 aastat sellist demoraliseerivat suhtumist. Aga võib-olla ongi see pigem tugevus, vaatamata kõigele, oma tervise ja pärsitud loomingulisuse hinnaga, eestlasliku jonnaka tuimusega künda oma vagu nagu härg, keda peremees kogu aeg peksab, tööle sunnib ja kunagi ei kiida.

Autori künnihärjalik töövõime tekitab minus aukartust. Lisaks auditoorsele tööle juhendas ta tudengeid, viis läbi seminare ja praktikume, esines loengutega erialaseltsides ja mujal, kirjutas populaarteaduslikku ja ilukirjandust, osales konverentsidel, koostas kandidaadi- ja doktoritöö, tegi laboris 14-tunniseid päevi – müts maha sellise töökuse ja järjepidevuse eest! Tõesti imetlusväärne!

Raamatut võiksid lugeda kõik need, kes on Tartu Ülikoolis õppinud, eriti need, kes tudeerisid meditsiini. Silme ette tulevad kohe Toomemägi, Keemiamaja ja ka need õppejõud ja teised ülikooli tegelased, keda siin nimepidi mainitakse. Väike nostalgialaks lisaks tudengipõlve meenutustele tuleb ka nõukogude aja absurdsuste ja elu-olu kirjeldustest, isegi 1990ndatel, vabas Eestis, toimisid seal vanad sisseharjunud nõukogulikud mõttemallid, küll mitte niivõrd poliitiliselt, vaid majanduslikult. Sel kümnendil oli veel päris paljudel raske end uutele oludele ja mõtteviisile sobivaks kohandada, mida lähemal formaalsele ja parteilisele võimule seisti, seda raskem see oli. Aga mäletan end siis noore idealistina imestavat, kuidas saavad juhuslikud inimesed hõivata positsioone, mille jaoks nad olid selgelt ebapädevad. Selles aspektis pole praegu ka suurt midagi muutunud, eriti avalikus sektoris. Loomulikult on kurb lugeda sellest, kuidas ülikooli juhtisid inimesed, kelle jaoks ei olnud peamine mitte eeldatav ülikooli eesmärk - õppe- ja teadustöö – vaid parteiline ellujäämine ja isikliku kasu tagaajamine. Kuidas ülikool, kes peaks enda alla koondama parimaid ajusid ning olema teadustöö lipulaev, mandus keskpärasusi kultiveerivaks lapitud päästepaadiks. Aga seda olen ma näinud ka teiste lipulaevade puhul. Kui merendusterminitega jätkata, siis võib ülikooli puhul mandumist õigustada tormise poliitmere, stalinistliku mineviku hirmutaaga ja nõukogude absurdiga, aga tänapäevaste lipulaevade mandumise põhjus on ainult keskpärasuse ja küündimatuse taastootmine.

Mõistan täiesti autori kurbust, piinlikkust ja kahjutunnet, mida ta tundis ülikooli küündimatu juhtimise suhtes. Olen samuti seda tundnud nii ülikooli (laiemalt kogu Eesti kõrgharidussüsteemi) kui ka teiste ettevõtete puhul.

Ma ei ole ühtegi tema taimeteaduslikku ega ilukirjanduslikku kirjutist lugenud.

Uurisin veidi netist ka AP kohta ja leidsin sellise saate.

„Kinnismõte“ tundus alguses olevat liiga kitsa ja mõjutatud tähendusega sõna, et sobida raadiosaate pealkirjaks, sellel sõnal on pigem negatiivne tähendus, nt psüühiliste probleemidega inimestel on kinnismõtted. Aga kuulates seda loengut, veendusin, et pealkiri on vägagi sobiv sellele saateformaadile, juhul, kui sinna kutsutakse kõnelema AP suguseid inimesi. Eks igaühel meist on oma lemmik- või läbiv teema (või siis eelarvamused, vandenõuteooriad ja tõepoolest, kinnisideed), kuhu igasugune vestlus varem või hiljem suundub. Vanuse lisandudes see kinnisidee süveneb ja me hakkame tundma vajadust igal võimalusel teisi valgustada ja selgitada, kuidas asjad tegelikult on.

Muide, sõna „tegelikult“ suhtes tekitab see kuulamine allergiat, 20 minuti paiku tahtsin end juba üle kere kratsima hakata ja võitlesin sooviga internetilehitseja kinni panna. Kahjuks lisavad kuulamispiina ka konarlikud laused ja segaseks jäävad, lõpuni arendamata mõtted. Imelik, eluaegse ja populaarse loengupidaja puhul eeldaks ikka veatut elokventsi.

Niisiis, AP’l on tõepoolest oma kinnisidee(d) olemas, näiteks väidab ta, et vanad (eestiaegsed) eestlased sõid väga tervislikult ja olid vaatamata raskele põllutööle terved, ei mingeid seljavalusid jne. No ma ei tea, soolasilk, jahukört ja kartul ei tundu just tervisliku dieedina, pealegi, kasvõi tolleaegset hariduse ja hügieeni taset ning keskmist eluiga vaadates ei saa ma sellise idealistliku väitega nõustuda. Aga niipea, kui hakati enda peenral kasvatatu asemel sööma kolhoosijuurikaid, tulid ka maainimestele haigused. 

AP on ka (või vähemalt aastal 2001 oli) suur GMO vastane.

Muidugi, AP ise leidis rasketel hetkedel abi loodusest, ta puhkas värskes õhus tervisesporti tehes, tõsi küll, tema päevikust ei selgu, mida ta looduses olles sõi, aga igatahes tahtis ta oma tervistavast kogemust teistele laiendada. See pole mingi etteheide, vaieldamatult on looduslähedus, sh ka toidu puhul, erinevate haiguste ravimisel oluline. Lihtsalt tundub mulle AP käsitlus veidi idealiseeritud.

Kokkuvõttes, soovitan seda raamatut ülikoolis käinutele, eriti meedikutele.

Hinne: 7/10

Sofi Oksanen Kui tuvid kadusid

Sofi Oksanen
Kui tuvid kadusid
Varrak, 2012

Peab ütlema, et see raamat raputas mind vähem kui Puhastus. Võib-olla olid Puhastuse tegelased kuidagi tugevamate värvidega kujutatud, dramaatilisemad oma valikutes, meeleheitlikumad. Tuvide tegelased olid pea kõik ellujääjad ja see tegi nende loo kuidagi igavamaks. Ajastu, millest jutt, oli muidugi huvitav ja traagiline, sarnaseid ja veel hullemaidki lugusid juhtus tollal elanutega kindlasti. Aga ka praegu elavatest inimestest, keda ma tunnen, võiksin nimetada neid, kes sarnastes oludes oleksid samasugused ellujääjad nagu Tuvide peategelane. Nagu ka neid, kes sõnakuulelike lammastena Siberi rongile lähevad, nagu sakslased tollal imestasid.

Millegipärast tundus mulle see luureteema veidi liialdatuna, aga samas tundub loogiline, et erinevatel võimudel olid oma luure- ja sabotaažirühmad, ja samuti tundub loogiline, et neis tegutsesid samad inimesed iga võimu ajal, kui palju neid siis ikka jõuti piisavalt asjalikuks agendiks välja koolitada.

Mõtlesin lugedes sellele, kuidas erinevad tegelased valisid endale erineva elusisu ja ellujäämisvõitlusele eesmärgi, kellele oli see võim ja karjäär, kellele kodumaa vabadus, kellele inimlik lähedus ja armastus, aga ometi ei saavutanud keegi seda ja oli loo lõpus kui mitte päris hukkunud, allakäinud, siis rahulolematu vähemalt.

Olen ühe arvustajaga samal meelel: Evelini ja Reinu lugu oli tarbetu. Ilmselt pidi autor Evelini tegelaskujule kuidagi liha luudele kasvatama, tegema temast samuti olude ja valede valikute argliku ohvri, aga see, et Evelin viis loo lõpus kõik otsad kokku, osutus just Rolandi tütreks ja mis veel pikantsem, lausa Juuditi tütreks, tundus veidi seebiooperlikult kunstliku ja uskumatu kokkusattumisena.

Minu jaoks oli veidi tüütu ja loo pealiinist kõrvale viiv see tudengiaastate lihaturu (ülikoolist tulevase mehe leidmise) teema, aga selline mõtteviis, mis seal salata, oli ka minu põlvkonna naistudengite seas üsna levinud, mis siis veel konformistlikest 1960-ndatest rääkida.

Samuti pean nõustuma, et homoseksuaalsuse teema vihjeline sissetoomine oli tarbetu. Alles epiloogis saame põgusalt teada, kuidas see peategelase mõningaid tegusid mõjutas, aga me ei leia, milline oli peategelase enda suhtumine sellesse, kas ja kuidas seda sisimas läbi elas, analüüsis ja põhjendas.

Oksasel kordub Tuvides jälle see ajastute ja kohtade vahel edasi-tagasi liikumine, mis mulle väga ei meeldi. See hakib teksti ja loo kulgemise ära, aga hoiab samas ka huvi üleval. Kui kõik romaanimõõtu lood oleks sellise ülesehitusega, oleks see minu meelest küll väga tüütu.

Ühe detaili kallal tahan norida ka. Tõlkijaga oleme samast põlvkonnast ja meie tudengiaastatel nimetati ühikat ühikaks, aga need, kes olid tudengid 1960ntatel, nimetasid seda intriks. Ja kindlasti ei nimetanud 1965. aastal tollast intrit ühikaks põlvkonna võrra vanem KGB töötaja, kes ise polnud kunagi kõrgkoolis õppinud.

Kokkuvõttes on ju raamat hea, lugu huvitav, usutav, dramaatiline. Kiidan samuti autori oskust ajastu olusid ja detaile ilmekalt silme ette manada, samuti tegelaste valikuid, hirme ja üldse kogu mõttemaailma muutuvate aegade kontekstis arendada.

Sõnaline hinnang: kui Puhastus väga meeldis, siis see valmistab väikese pettumuse, aga lugeda tasub ikkagi

Hinne: 8/10

Täiendavat lugemist:

raamatu kodukas

arvustus 1 (kiiksuga ja keeleliselt elav)

arvustus 2

arvustus 3

Peter Molloy KOMMUNISMI KADUNUD MAAILM

Peter Molloy
KOMMUNISMI KADUNUD MAAILM.
Meenutusi igapäevaelust raudse eesriide taga.
Varrak, 2010

Külma sõja ajal Ida-Saksamaal, Tšehhoslovakkias ja Rumeenias elanud inimeste meenutused. Ajakirjanduslikud intervjuud on veidi kabedamaks kohandatud, tekst on väga ladusalt loetav. Raamatus kirjeldatakse erinevate inimeste, nii kõrgete parteifunktsionäride, popstaaride ja tippsportlaste, kui ta tavaliste inimeste elu ja nende erinevaid kannatusi vangis, laagris, diktaatori õukonnas ja mujal. Siin on tõsiseid ja kurbi, aga ka koomilisi elukäike ja seiku. Kõige rohkem pööratakse tähelepanu Ida-Saksa eluolule, puudutatakse ka Berliini müüri langemise aega selles osalejate silme läbi.

Ma ei teadnud näiteks, et Rumeenia diktaator Ceausescu oli sel määral haige inimene, et oma paranoiaga lõi enda õukonnas (ja ka laiemalt Rumeenias) sisuliselt teise reaalsuse, paralleeluniversumi. Rumeeniast ei teadnud me ka tollases Nõukogude Liidus elades eriti midagi, ilmselt Moskva keskvõim oli kursis sealse sürrealistliku elukorraldusega, kuid ei sekkunud, pidades sealseid liialdusi mitte kuigivõrd hälbivaks peamisest kommunismikursist. Hämmastav oli näiteks Ceausescu soov suurendada Rumeenia rahvaarvu, keelates abortide tegemise. Lisaks ei tunnistatud ka 1980ndatel aastatel AIDSi kui kapitalistliku haiguse olemasolu ja tuhanded Rumeenia lapsed surid tundmatusse haigusesse, mida ei osatud ravida. 

Mitmed tegelased kirjeldavad, kuidas neid kasvatati üles kommunistiks, eriti Saksamaal, vastukaaluks natsismile, kuidas inimesed siiralt uskusid propagandat ja täitsid jaburaid reegleid. Huvitav oli see, et mitmed intervjueeritavad, mitte tingimata endised parteifunktsionärid, vaid ka tavalised inimesed, kurtsid, et praeguses ühiskonnas puudub tollane kollektiivitunne ja seltsimehelikkus. Praegused kapitalistlikud individualismi ja võistlemist soodustavad väärtused on inimesi ja nende suhteid vaesestanud. 

Kokkuvõttes on raamat üsna pealiskaudne, aga see on selline „väike ajalugu“, mida kirjutatakse „väikeste“ inimeste läbielamiste ja saatuste põhjal. Jällegi, nooremale põlvkonnale, kes külma sõja aegu ei tea, on see kerge ja huvitav ajalooline lektüür.

Hinne: 8/10

Muriel Barbery Siili elegants

Muriel Barbery 

Siili elegants

Varrak, 2012

Mõned meist tunnevad kindlasti vähemalt ühte sellist inimest, kes bioloogilises mõttes on elus, aga inimlikus mõttes ei ela. Kes on mingi varasema trauma tulemusena end sulgenud ülejäänud maailmale ja inimestele, keelanud endale teiste usaldamise, emotsionaalse läheduse, üldse kõik emotsioonid. Võib-olla tuleneb see madalast enesehinnangust, depressioonist, kaitsereaktsioonist, millest iganes. Pikapeale harjutakse oma märtrirolliga ja hakatakse seda isegi nautima. Kui keskkond muutub, selgub ühtäkki, et sisseharjunud rolli on väga raske muuta, adekvaatne reaktsioon ümbritsevale tundub ülejõukäiv. Ma saan aru, et sellised inimesed vajavad psühholoogilist nõustamist või isegi antidepressante. Aga millegipärast tekitab selline oma märterlusest kunstiteose tegemine minus kaastunde asemel ärritust. Põgenemine enda konstrueeritud elevandiluust torni on päris paljudel inimestel üks viise end maailma eest kaitsta, enda ego kindlustada, end teistest paremana tunda. Vahel koosnebki enda identiteet peamiselt vastandumisest kõikidele ülejäänutele või siis mingile konkreetsele „teiste“ grupile.

Ühesõnaga, selline peategelane, majahoidja Renée, käis mulle närvidele. Natuke meenutas tema hoiak ja mõtteviis mulle ühte blogijat, keda jälgin. Ta tundis end ka selles tegelaskujus ära. Tegelikult tunnevad paljud end Renée elegantses siilis ära, need, kes peavad end keskmisest intelligentsemaks ja intellektuaalsemaks. Ja millestki heast (loe: sotsiaalselt aktsepteeritavast) tuleb ju loobuda, et saada milleski keskmisest paremaks – rikkusest, sotsiaalsest positsioonist, välisest ilust. Sarnaselt Jan Kausile (vt tema huvitavat arvustust) torkasid mulle silma liiga must-valged ning lihtsustatud stereotüübid.

Aga ka teine peategelane, targutav 12-aastane tüdruk ei tundunud päris elus inimene olevat. Kui sellist filosoofilist teksti kirjutaks veidi rohkem lugenud 16-17-aastane, oleks see usutavam, 12-aastane eelpuberteet tundub mulle siiski veel liiga laps, et sõnastada selliseid keerukaid filosoofilisi arutlusi. Aga no võib-olla oli ta geenius, kes seda teab.

Süžeekäik valmistas ka pettumust. Kui lugu juba liiga moosiseks prints-valgel-hobusel muinasjutuks hakkas kiskuma, tekitas autor veel eriti maitsetu ja melodramaatilise lõpu. Võib-olla oli see mõeldud irooniana, näitamaks meile, et ka intellektuaalid on labase igapäevaelu melodramaatiliste käikude väntsutada. Ma oleks lasknud Ozul nt mingitel perekondlikel põhjustel pikemalt Hongkongi jääda ja loo lõpu lihtsalt lahtiseks jätnud.

Üldiselt oli raamat aga viimase aja parimaid elamusi. Siin oli nüüd seda, mida ilukirjandusest otsin – ilusat ja nauditavat teksti. Ja tõlge oli ka suurepärane! Tegevus kulges tempokalt, huvi tegelaste käekäigu vastu ei raugenud, lisaks pakkusid tegelaste mõttearendused ja filosoofilised kukerpallid lõbu ja esteetilist naudingut. Ka mõned situatsioonikoomika hetked olid täiesti omal kohal. Ilmselgelt naudivad seda raamatut rohkem humanitaartaustaga või filoloogidest lugejad.

Olen käinud Pariisis just samas linnajaos ja näinud ise selliseid maju, kus all pesitseb oma kunkus majahoidja ja üleval on katuseaedadega ruumikad korterid. Muide, majas, kus tegevus toimub, maksab korteri ruutmeeter keskmiselt 15 000 eurot.

Aga – eestikeelse raamatu kaanel kujutatud puidust uks ei ole üldsegi mitte pariisilik, ega ammugi sobiv rue de Grenelle hoonele. Aga see on lihtsalt selline väike detail.

7, rue de Grenelle, Paris

Selle raamatu põhjal on vändatud ka film, mis nagu raamatu põhjal tehtud filmid ikka, on pealiskaudne ja ei suuda avada tegelasi piisavalt. Täiesti selgusetuks jääb, miks Renée selliseks kujunes, filmis ei mainita sõnakesegagi tema lapsepõlve vaeseid olusid. Ühesõnaga, filmi pole mõtet vaadata. See on tühi ja asjatu ajaraisk ka sel juhul, kui raamatut pole eelnevalt loetud.

Suuline hinnang: suurepärane, loe kindlasti!

Hinne; 9/10

Tatjana Ustinova krimkad

Tatjana Ustinova

Mida vanemaks saan, seda vähem viitsin krimkasid lugeda.

Ühe sõbra palvel otsisin internetist vene autori Tatjana Ustinova raamatuid ja leidsin paar audiobooki, mida originaalis kuulasin. Tegemist oli raamatutega Hronika gnustnõh vremen ja Sakvojaž so svetlõm buduštšem.

Eesti keelde on teda tõlgitud vist riiulitäite kaupa, nagu ka teisi venekeelseid naisautoreid nagu Darja Dontsova (keda ma lugenud pole) ja Aleksandra Marinina (keda ma aastaid tagasi lugesin, kuid nüüd enam ei viitsi).

Ustinova lugude tegevus toimub kaasajal, aga ilmselgelt on nendes tunda krimikirjanduse Grand Old Lady Agatha Christie mõjusid. Ka väärtuste komplekt on lugudes sama, mis Agatha ajal, kuigi vahepeal on ca 80 aastat mööda läinud.

Võib-olla ma üldistan asjatult ja lahmivalt nende kahe loo põhjal kogu Ustinova toodangut, kuid mind jahmatas tema lugude aegunud ja mitte nii väga varjatud agenda. Ma ei loe ka naistekaid, kuid Ustinova lood liigitaksin ma pigem selle kanažanri alla. Mõlemas loos oli peategelane naine, kelle eesmärk oli algusest peale või saab selleks loo edenedes krahmata endale rikas ja mõjukas Mees. Mees, kes oli loomulikult naistegelasest tasakaalukam, intelligentsem, tegusam jne, kes lahendas keeruka loo, kusjuures muutus selle käigus ilmselt naistegelase positiivse mõju tulemusena kinnisest tundetust kalkuleerivast olendist soojaks ja armastavaks abielumehe kandidaadiks. Loomulikult lõppes raamat pulmade või selle eelaimdusega, nagu seda tihtipeale Agatha lugudegi puhul juhtus. Nagu mõnedes Agatha krimkades, sai siingi juba esimeste lehekülgede jooksul selgeks, kes kellega raamatu lõpus abiellub. Ja naistegelane kehastas siis kõike „naiselikku“: emotsioone, ebakindlust, ebaloogilisust, isegi rumalust, ja vajas ellujäämiseks loomulikult teise peategelase, tugeva, loogilise ja otsusekindla mehe abi. Kui sellised tegelased figureerisid Agatha lugudes, ei häirinud see kuigivõrd, tuli ju arvestada ajastut, mil Agatha oma raamatuid kirjutas ja olusid, kust ta ise pärines. Aga et tänapäeval veel keegi nii kirjutab, mõjus mulle häirivalt. Arusaadav, enamik raamatute ostjaid ja lugejaid on ju naised, eriti naisautorite lugejad, ja naistekad on vist väga müüv žanr, seega autor toodabki müüvat ja paljudele pealeminevat kirjakraami. Ja ega tänapäeva Venemaa pole oma sotsiaalse arengu poolest ka kaasaegsetele võrdõiguslikkuse väärtustele kuigivõrd lähedale jõudnud.

Vastupidiselt Ustinovale, oli Marinina lugude peategelane tegus ja intelligentne naine, spetsialist, kes sai mõrvade lahendamisel ainult enda analüütilise mõttetöö peale loota. Tal oli kodus „pehmem“ mees, kes tegi talle süüa, ootas teda koju ja täitis nö traditsioonilist toetava ning tagalatpakkuva koduperenaise/mehe rolli.

Sakvojažis lahendab mõrvaloo siiski naistegelane, kasutades Miss Marple’likku inimpsühholoogia jälgimist. Meestegelane, kirjanik, ei täida talle pandud lootusi, ei võta juhirolli enesele ega osutu naisest targemaks ja loogilisemaks. Aga see-eest saab ta endale loo lõpus armastava kodukana-teenija-sekretäri – kõik ühes isikus.

Kuskil Poirot’ lugudes figureeris ka keegi ümberkehastunud kelner, kes osutus mõrvariks, mingi teema oli seal musta kelneriülikonnaga, täpselt nagu Sakvojažiski. Ilmselt lihtsalt juhuslik kokkusattumus…

Hronika gnustnõh vremen meenutab süžee poolest Poirot’ jõulusid, ka mõrva lahendus on sarnane, isegi kordub see Porot’ lugude võte, kus kõik asjaosalised ja perekonnaliikmed kogunevad kokku ning Tark Mees selgitab, kuidas asi tegelikult oli ja kes on mõrvar.

Jelena Skulskaja on kirjutanud väga mõnusalt iroonilise artikli tänapäeva Vene kirjanduselust, seda valdkonda käsitleb ka Sakvojaž. 

Skulskaja puudutab oma artiklis ka reklaami, mida autorid oma raamatutesse põimivad. Tõepoolest, ka Ustinova Sakvojažis torkas mulle kõrva see, kuidas naispeategelane mingit kiirsuppi vms kiitis, selgitades, kuidas see kiiresti valmib ja kui maitsev see on. Kogu loo kontekstis tundus see kohatu detailsusega kõrvalepõige äärmiselt ebavajalik. Mõtlesin kohe, et see on vist reklaam. Võib-olla ka Targa Mehe džiibi kiitmine (selle margi korduva mainimisega) käib reklaami alla, aga samas liiga paranoiliselt ei saa ka nüüd ühte krimkat võtta, seda enam, et kiitjaks oli laps, mis peaks minu meelest reklaami tõsiseltvõetavust ja toimivust vähendama. Kindlasti oli aga kõhnumistablettide nimetamine ja toime üksikasjalik kiitmine kinnimakstud reklaam.

Suuline hinnang: kui soostereotüüpide teema ei häiri, võib ju ajaviiteks ja meelelahutuseks lugeda

Hinne: 2/10

Francis Spufford Punane küllus

Francis Spufford

Punane küllus

Tänapäev, 2011

Selle raamatu žanrit on keeruline määratleda. Ajalooline dokumentalistika see justkui pole, puhas fiction ka nagu mitte, ammugi mitte isikuromaan või kujunemislugu. Ajastukirjeldustel on suurem roll kui tegelastel, kes tunduvat täitvat justkui statistirolli, ülesandega näidata tolleaegset mõtteviisi, olla erinevate ideede kandjad. Tegelased kui inimesed ja isiksused jäävad üsnagi pealispindseks, nende areng läbi erinevate ideede ja olude muutumise on ebaühtlane.

Kirjeldatav periood on Stalini-järgne režiimiõgvenduste ja ajutise „vabaduse“ aeg – 1950. aastate teine pool ja 1960-te algus. Tegevuspaik on Nõukogude Liit, tegelased noored teadlased ja humanitaarintelligents, kes, olles omaaegse muutunud kõrgharidussüsteemi produktid, rohkem või vähem ajupestud, vaidlevad erinevate ideede üle. Tollal ei kasutatud sõna „jätkusuutlik“, kuid see on peamine vaidluste uba – kas nõukogude teadus (nt Lõssenko), küberneetikavaimustus ning sotsialistlik „(plaani)majandusteadus“ suudavad tagada riigi jätkusuutlikkuse ja 1980. aastaks kommunismi jõudmise. Majandusajaloolasele (kui selliseid tegelasi leidub), pakub see raamat huvi, aga on loetav ka teistele vastavast ajastust huvitatutele. Pikalt pühendatakse ruumi üritusele tõestada sotsialistliku plaanimajanduse ainuõigsust ja toimivust, kus tollased „majandusteadlased“ üritasid ühildada teooriat ja praktikat, pigem kohandada teooriat praktikale vastavaks. Näidatakse, kuidas toimus tootmise planeerimine (mäletate, Tallinnaski oli Plaanikomitee maja?), kuidas näiliselt piiramatu tootmisressursiga NL’s tekkis mingi tootmisahela lüli tõrke tõttu defitsiit ja laialdasem kahju ka teistes sektorites.

Õrnalt puudutatakse Hruštšovi võimuperioodi poliitilisi ja majanduslikke kampaaniaid, antisemitismi teadus- ja kultuuriladvikus, teaduse mugandumist poliitkale vastavaks, natuke on tunda isegi külma sõja hingust.

Raamatu keel on hea, tõlge on ladus ja mõnusalt loetav. Üks apsakas siiski torkas silma. Nimelt, autori väitel sõi üks laps 1960te aastatel Siberi provintsilinnas jogurtit. Ma ei tea, millal jogurt kui toode mujal maailmas leiutati ja laialdaselt poodi müügile tuli, igatahes polnud toonases NL’is mingit jogurtit saada. Tõenäoliselt oli tegemist hapupiima või keefiriga, mille jaoks inglise keeles vastet pole, ning mis oli ilmselt see toiduaine, mida tegelane manustas. Kui tõlkija on näiteks liiga noor, et nõukogude aega mäletada, siis selleks palkavadki kirjastused toimetaja, kes sellised ebaloogilisused üles leiab ja ära parandab.

Suuline hinnang: majadus(ajaloo)huvilistele pakub see raamat rohkem kui lihtsalt ajaloohuvilistele

Hinne: 7/10

Aksel Tamm Ütle tsensor...

Aksel Tamm

Ütle, tsensor, milleks sulle käärid
Kuldsulg, 2012

Autor on kauaaegne Eesti Raamatu ja Keele ja Kirjanduse juht, seega valdab palju siseinfot juba alates Stalini-järgsest ajast kuni taasiseseisvuseni. Oleksin oodanud erinevate perioodide tsensuuripoliitika analüüsi koos vastavate näidetega. Tegelikult lähenes autor aga haltuuramaiguliselt: pani kokku varem ilmunud intervjuud ja artiklid, kus meenutab hüplikult mõningaid seiku nõuka-aegsetest oludest kirjastuses.

Muide, huvitav, et tollal üldse lubati kirjastuse nimeks Eesti Raamat, mitte Nõukogude Eesti Raamat. Veelgi rajum oleks olnud näiteks kirjastus Punane Partisan!

Meenutustes mainib ta mõningaid nõukogudeaegseid kirjanikke, toob näiteid mõnede raamatute enam või vähem vaevalisest sünnist, tsensorite tööst. Näiteks tundus mulle naljakas seik, et linnud ei tohtinud lennata üle Saksamaa, vaid tsensor parandas teksti nii, et nad lendasid üle Saksa DV ja Saksa LV.

Meenutused on hüplikud, autor põikab ajas edasi-tagasi, jätab teemad ja mõtted lõpuni arendamata. Sisulist poolt on seega mõnevõrra tüütu jälgida, kuigi keeleline pool on vaimustav. Tänapäeval kohtab väga harva teksti, mis on kirjutatud selles „vanas“ korrektses kirjakeeles, kasutades omaaegseid väljendeid ja keelekujundeid. Niimoodi kirjutati-tõlgiti raamatuid nõukogude ajal, niimoodi kõnelesid nö vana kooli emakeeleõpetajad. Praegused 40- ja 50-aastased kõnelevad ja kirjutavad teisiti kui nt 20- ja 30-aastased, kes annavad praegusele meediale oma keele, mida on vahel piinlik ja valus lugeda. Nii et kõikelubatavuse ja lõtvade keelenormide eelsed keelepuristid leiavad siit raamatust oma naudingu.

Hinnang: asjassepühendatutel ja tsunftiliikmetel on kindlasti huvitav lugeda

Hinne:6/10