Virkko Lepassalu Balmagesi lapsed

Virkko Lepassalu

Balmagesi lapsed

Pegasus, 2012

Kiire, lobe ja muidugi pealiskaudne lugemine sellest, kuidas nõuka-ajal välismaalastega äri tehti, kunstiväärtusi välismaale smugeldati ja kuidas KGB karvane käsi selles smugeldamises sees oli. Tuleb välja, et Balmages oli kõikide Viru ärikate vaimne isa ja eeskuju, kelle ärihaare kasvas üsna suureks.

Teema on iseenesest huvitav, kuid raamat pole piisavalt sügav, pigem jätab lõpuks rahulolematusetunde sisse, tahaks justkui poolikuks ja lõpuni rääkimata jäänud lugu edasi lugeda. Aga võib-olla on asi ka selles, et nende tehingute asjaosalised elavad ja toimetavad veel meie keskel edasi, mõnest endisest ärikast on saanud (ja praeguseks ka jäänud) Eesti mõistes suur ärimees. Kui riigisüsteem vahetus, ei suutnud kõik sellega kohaneda, sestap ka paljusid kasvõi 1990te maffiaärikaid pole praeguseks enam elavate kirjas.

Kiire sutsakas lähiajalukku, huvilistel tasub täitsa lugeda.

Väike arvustus

Hinne: 7/10

Ian MacEvan Päikesest

Ian MacEvan

Päikesest

Tänapäev, 2011

Banaalsevõitu lugu füüsikaprofessorist, kes on olnud viis korda abielus, kel on olnud lugematu arv armukesi, kuid kes seejuures pole teab mis hurmur-adonis, pigem ülekaaluline kiilanev püknik, kes varastab oma noore kolleegi teadusideed ja lõpetab üsnagi ootuspäraselt.

Raamat on ladusalt loetav, ei muutu igavaks ega tüütuks, samas ei raputa ka teravate elamustega. Keskmine lugu, otseselt ajaraisk just ei ole, kuid midagi juurde ka ei anna. Võib vabalt jätta lugemata.

Hinne: 6/10

Amélie Nothomb Sinihabe

Amélie Nothomb

Sinihabe

Tänapäev, 2012

Seekordne Nothombi raamatuke meeldis mulle tema eelnevatest rohkem. Lõbus, leidlik, mänguline dialoog, mis samas ei ilutse asjata, vaid pakub intellektuaalselt mängulist naudingut.

Kuigi me kõik teame sinihabeme muinasjuttu, suudab autor siin põnevust kenasti ülal hoida, lisaks teksti ja keele- ning mõttekasutuse esteetikale pakub ka sisu, st tegelaste veidi snobistlikku „eluolu“ võluvat ja fun’i jälgimist.

Nauditav lugemine ühe päevaga ja järjest lugemiseks.

Nagu tubateater, aga ilma piinlike sõnaputerduste, köhatuste ja lavalaudade naginata.

Hoiatus: tekitab isu hea ja õige šampuse järele.

Braavo!

Arvustused 1, 2, 3

Hinne: 10/10

David Mitchell Pilveatlas

David Mitchell

Pilveatlas

Varrak, 2006

Sama autori Varikirjas meeldis mulle väga. Varikirjas on ta esimene romaan, võib-olla seetõttu tunduski see eriliselt värske, leidlik ja haarav. Pilveatlases kasutab DM sama struktuuri – mitu erinevat lugu, seotud vihjeliselt ja lõdvalt, põimuvad omavahel, kandes läbivalt sama ideed – valge mehe kõikehävitavat ahnust ja kurjust. Hävitatakse üksikisikuid, naaberrahvaid, tsivilisatsioone raha ja võimu nimel. Moraliseeriv idee ei muutu läilaks, kohatine huumor ja iroonia ei sunni lugejat autorit liiga tõsiselt võtma. Järjekordselt peab imetlema autori leidlikkust ja fantaasiat, peaks ta teisi raamatuid ka lugema.

Raamatul põhinev film on aga hüplikult hakitud, lisaks on see minu meelest ka liiga moraliseerivalt imal. Vaataja, kes pole enne raamatut lugenud, ei pruugi lugude seostest üldse aru saada, seal võimendub see uuel ajastul uues kehas sündimise ja sama sünnimärki kandmise idee ikka liiga palju. Mind häiris ka samade näitlejate kasutamine mitmes rollis, tegemist ei ole ju justkui säästueelarvelise telesarjaga, kus seda vahel juhtub, ilmselgelt oli siin see taotluslik, aga see koos koleda ebaloomuliku grimmiga (nt noorte inimeste vanaks tegemisel) muutis mulje pigem groteskseks.

Rohkem saab raamatu sisu kohta lugeda siit.

Arvustus Sirbis.

Intervjuu autoriga.

Tasub lugeda!

Hinne: 9/10

Ludmila Ulitskaja Imaago

Ludmila Ulitskaja

Imaago

Tänapäev, 2011

Raamat kirjeldab alguses kolme koolipoisist sõbra elu Stalini ajastul, hiljem, kui nad on täiskasvanuks saanud, keskendutakse pigem neist ühe, Ilja, tegemistele ja tema tutvusringkonnale, ülejäänud kahest sõbrast libisetakse kiiremini üle. Raamat on üsna detailirohke, samas mitte silmipimestavalt võluva stiiliga, kohe pärast Lazari naisi tundub selle stiil isegi igavavõitu. Samas, lugu ise voolab sujuvalt ja päris igavaks ei lähe, kohati aga natuke venivaks küll (kokku tuli üle 570 lehekülje).

(Pea)tegelased kuuluvad kultuurimaailma, muusik, luuletaja, fotograaf, kes hiljem muutub samizdati levitajaks, kõigist neist saavad, tõsi küll, kes rohkem, kes vähem kogemata või vastu tahtmist, nõukogude dissidendid, KGB jälitab ja kiusab neid jne. Meeldiv on lugeda, et nõukogude vene inimesed ei olnud kõik võimule lojaalsed ja passiivsed ajupestud zombied. Tegelasi ja nende nimesid ja muid detaile oli hirmus palju, mõnede puhul unistasin ma seosed teistega sujuvalt ära, aga ei viitsinud ka eestpoolt uuesti lapata ja neid tuvastada.

Olen juba ammu mõelnud seda, et kultuur üldisemalt, aga kirjandus eriti ja luule kõige erilisemalt, muutub vähemalt vene kultuuris mingiks dissidentlusele ainuomaseks päästvaks õlekõrreks või identiteeti loovaks ühisnimetajaks. Justkui auasi on suuta peast tsiteerida ära keelatud ja/või põlu all olevate poeetide luulet, dissidendi identiteedi sisse kuulub ka selle luule nautimine või nautimise mulje jätmine. Aga võib-olla ei ole see ainult venelik nähtus, mine sa tea.

Ja mis veel luulesse puutub, siis pean nõustuma selle arvustusega, pärast paari esimest ei suutnud minagi neid lapsikuid luulekäkerdisi lugeda, vaid jätsin need julmalt vahele.

Olen terve oma elu väga palju lugenud ja armastan raamatuid väga, siin aga muutuvad need veidi fetišiks, mis aitavad dissident olla (identiteet) ja sellest tulenevatest raskustest (KGB) üle saada. Raamatud aitavad isiksusel kujuneda eriti nooruses, kardan, et küünilises keskeas nende mõju ja õilistav toime siiski väheneb. Või lihtsalt tajutundlikkus väheneb, illusioonid tuhmuvad ja pettumused uhuvad ideaalid minema.

Lugedes mõtlesin veel, eriti raamatu alguskolmandikus, et lugu räägib justkui mitte millestki, tavaliste inimeste elu olmelised detailid, ootasin, millal siis tuleb laiem üldistav teema või loo moraal. No mis see siis on, kohanemine või kohanematus, inimsuhted, suhted võimuga, kodanikujulgus vms? See dissidentlus tundus kuidagi hambutu ja nõrk, no ma saan aru, et vägivald poleks olnud väga tervislik, aga intellektuaalse vastuhaku mõju on jäänud ikka väga väikeseks, kui üle 80% Venemaa elanikke toetab Putinit. Kui ma oleksin endine (või ka praegune) dissident Venemaal, tunneksin end ikka täiesti läbikukkununa.

Üldiselt täitsa tasub lugeda.

Arvustus

Hinne: 9/10

Maria Stepnova Lazari naised

Maria Stepnova

Lazari naised

Tänapäev, 2012

Seda raamatut tuleb lugeda ennekõike selle üliekspressiivse, värskendava kõrvakiiluna mõjuva, veidi harjumatult ilmeka ja lopsaka stiili pärast. Tundub, et tõlkes pole sellest midagi kaduma läinud. Naljakad ja iroonilised detailid on kõik omal kohal ja võrdselt nauditavad.

Väga venelik, igas heas mõttes naiselik, tõeline ja päris, aga samas ka tänapäevane romaan ühe perekonna mitme põlvkonna esindajate eludest tsaariaegsest Venemaast kuni 1990-te rämekapitalistliku ajastuni. 

Romaan päris armastustest ja selle illusoorsest variandist ning armastuse puudumisest.

Väga kvaliteetne tekst, nauditav lugemine, soovitan täiega!

Arvustus

Hinne: 10/10

Javier Marias Oxfordi romaan

Javier Marias

Oxfordi romaan

Varrak, 2012

Olin selle raamatu kohta eelnevalt kiitvaid hinnanguid kuulnud, seega olid mu ootused lugema asudes üsna kõrged. Ja ega see halb raamat iseenesest polegi, tekst on tihe ja keskendumist nõudev, lõikudepikkused põimlaused nõuavad süvenenult lugemist, lehekülgedepikkused lõigud kaasa mõtlemist. Siin ei ole hõredust ja pealiskaudsust, mida viimasel ajal kipun moodsatele tekstidele ette heitma, pigem upub lugeja detailiküllusesse ja kirjeldustesse ära, kõikide detailide meelespidamine ja jälgimine isegi väsitab veidi. Aga see-eest pakub ka esteetilist naudingut vastava kalduvusega lugejale.

Ootasin raamatust rohkem Oxfordi akadeemilise elu kirjeldamist, õppejõudude omavaheliste suhete ja intriigide kommenteerimist, nähtuna ajutiselt seal viibiva välismaalasest kõrvalseisja pilguga, võib-olla ka Oxfordis õppivate tudengite kohta midagi, aga lugesin hoopis autori armulugu ühe õppejõu naisega. Autorist külalisõppejõud oli seal viibitud aja jooksul selgelt alakoormatud, ka ei saanud/tahtnud ta külmade inglastega väga sotsialiseeruda. Mõnda kolleegi ta kirjeldab/analüüsib küll pikemalt, kuid tervikpilti tolleaegsest Oxfordi akadeemilisest elust siiski ei loo. Autor võinuks ju aimata, see läheks lugejatele rohkem korda kui üks järjekordne banaalne abielurikkumine.

Kokkuvõttes kahju loetud ajast pole, vähemalt esteetilis-intellektuaalset naudingut see tekst pakub.

Arvustus

Teiste blogijate erinevad arvamused 1, 2, 3

Hinne: 7/10

Anne Applebaum

Anne Applebaum

IRON CURTAIN: THE CRUSHING OF EASTERN EUROPE, 1944-1956

Olen seda varem ka maininud, et fännan külma sõja temaatikat. Minu jaoks tähendab külm sõda muidugi eelkõige 1980-te USA ja N Liidu võidurelvastumist ja ähvardavat tuumasõda. Sellest, kuidas külm sõda alguse sai IIMS järgses Euroopas, olen lugenud üsna vähe.

Raamat keskendub Ungari, Ida-Saksamaa ja Poola käekäigule N Liidu mõju alla sattudes, nende riikide majanduse ja kultuurielu sovetiseerimist. Minu jaoks oli seal päris mitmeid uusi ja huvitavaid aspekte nt religioonielu ja skautluse allasurumisest ja sulatamisest nõukogulikku kollektiivsesse organiseeritud ja kontrollitud-valvatud tegevusse. Kuidas alguses loodeti enam-vähem demokraatlike valimiste teel kommunistlikud parteid Ida-Euroopa riikides võimule saada, peatselt aga veenduti tulemuste võltsimise kiires vajaduses. Kõik poliitilised ja olmelised aspektid, mis õitsesid N Liidus stalinistlikul perioodil ja pärast seda, väljendusid nendes riikides omal kohalikul moel. Eriti huvitav oli minu jaoks homo soveticus’e ja tagurlikest talupoegadest „progressiivse ja revolutsioonilise“ töölisklassi kujundamise katsete kirjeldus. Parteipuhastus, rahvavaenlaste ja spioonide otsimine jms, aga ka nõukogude olme, kultuuritegelaste raamidesse surumine, seda mäletame kõik enam või vähem omaenda nõukogude lapsepõlvest ja noorusest.

Asjalik ja põhjalik arvustus

Arvustus

Kokkuvõttes detailirohke, informatiivne ja huvitavalt jutustatud, ajaloohuvilisele soovitan

Hinne: 8/10

Anne Applebaum

GULAG: A HISTORY

Solženitsõn on sellest kõigest juba hästi ja süstemaatiliselt kirjutanud oma GULAGI Arhipelaagis.

Applebaum julgeb (Lääne-)Euroopa lugejale välja tuua natsistliku ja kommunistliku totalitarismi sarnasused, seda ka sunnitöölaagreid puudutavas aspektis. Liiga sageli seda just Euroopas otse välja ei öelda ega toimunut tänapäevalgi aktsepteerita.

Raske öelda, kas see annab veel lisaks Solženitsõni raamatule mingit lisaväärtust, Euroopa lugejale peaks AA raamat küll jõu- ja eelteadmistekohane olema.

Kuulasin seda Ameerikas salvestatud audiobook’ina, mida loeb sisse keskealine/vanem proua, ilmselt keegi näitleja, kes lausa füüsiliselt kuuldavalt pingutab, väänleb toolil, koriseb ja pritsib sülge iga kord, kui ta üritab venekeelseid nimesid ja sõnu hääldada. Tal on mingi ilmne probleem sibilantidega, keegi kirjastusest oleks võinud võtta 15 minutit ja harjutada temaga nende häälikute ja sõnade hääldamist. Oleks olnud lihtsam tal endal ja kuulajatel.

Arvustus

Hinne: 7/10

Jelena Skulskaja Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda

Jelena Skulskaja

Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda

Varrak, 2013

Skulskaja arvamuslood eristuvad üldiselt oma tiheda ja aruka, iroonilise teksti poolest. See lugu, kas ta nimetab seda ise romaaniks?, kirjutatud 15 aastat tagasi, on jälle selline hõredapoolne tekst, mis jutustab lugu küll ladusalt ja kiirelt, aga minu maitse jaoks ikkagi veidi pealiskaudselt. Iroonia on täiesti olemas, sürrealistlik ja veidi pilkav tegelaste ja sündmuste käsitlus on omapärane, aga jätab lugejasse (minusse siis) ikkagi mingi rahulolematuse ja lõpuniminematuse tunde. Tegelased on kuidagi skemaatilised, ilmselt tuleb lugejal need välja arendamata valged laigud ise oma kujutlusvõimega täita. Juhul, kui lugu ja tegelased piisavalt korda lähevad.

Tõlge on hea, vene (kõne)keelepärased väljendid on äratuntavalt alles.

Selline ühe-kahe õhtupooliku lobe lugemine. 

Arvustus

Hinne: 5/10

Jeanette Winterson Kivist jumalad

Jeanette Winterson

Kivist jumalad

Tänapäev, 2011

Inimkond on tülgastav, seda küll. Lagastab oma planeedi ära, otsib uue, teeb sama seal, vahepeal teisi asjassepuutumatuid elusolendeid ja ka inimesi endid tappes. Olen juba ammu imestanud vist juba inimkultuuri algusaegadest saati püsinud hoiaku üle lihtsalt võtta asju ja väärtusi (teistelt, looduselt), pidada end liigiliselt paremaks ja suisa ülimuslikuks. Universumi seisukohast pole igal üksikul inimelul ja inimtsivilisatsioonil tervikuna mingit väärtust. Ega tegelikult ka lagastatud planeetidel, tervetel galaktikatel. Inimene petab oma ülbuses end illusiooniga, et ta suudab isegi kosmilises plaanis midagi muuta, korraldada, mõjutada. Tegelikkuses ei suuda ta seda tihtipeale iseendagi puhul.

Raamatus arutleb autor inimeseks olemise üle, pidades „filosoofilisi“ dialooge robotiga. Robot millegipärast püüdleb ka inimlikkuse poole, ja see on järjekordne märk inimlikust ülbusest, sest miks peaks täiuslikuks ja harmooniliseks loodud masin soovima saada nõrgaks, tasakaalutuks ja vastutustundetuks inimolendiks? Selliseks, kes rahuliku südamega tapab uuel planeedil kõik dinosaurused ja muud liigid ja Lihavõttesaarel raiub maha viimase puu?

Millegipärast nimetatakse seda armastusromaaniks. No kui see seda on, siis mitte nö klassikalises tähenduses. Poolmõistukõnelised, vihjeid ja ütlematajätmisi täis deklaratiivsed laused ja mõned suudlused on kõik, mida võib selles raamatus armastusega seostada. Muide, robot õpib armastust tundma luuletuste kaudu. Ma ei leia autori võib-olla taotluslikku ilu või sügavmõttelisust selle loo eriti segases lõpus, ma vist ei viitsinud enam süveneda ja otsida tähendust ilutsevas deklaratiivsuses.

Kogu loo idee – hoiatav düstoopia inimkonna ahnuse, rumaluse ja vägivalla tagajärgedest, sellest, et inimesed ei õpi aastatuhandete ja tsivilisatsioonide jooksul oma vigadest – väikeses ulmekastmes - teeb lugemise üsna ladusaks. Minu kaoks oli lugu veidi hõre ja pealiskaudne. Ma saan aru, et tänapäeval vaevalt enam keegi kirjutab 19. sajandi stiilis 1000-leheküljelisi romaane, aga uuema kirjanduse puhul, mida ma lugema olen sattunud, häiribki mind teksti hõredus. Vaevu 100-leheküljelisi pealiskaudseid jutukesi nimetatakse romaaniks. Võib-olla arvestavad autorid ka kirjastuste turundus- ja müüginõuded või siis ongi kirjandus muutunud koos ajaga ja probleem on hoopis lugejas, st minus.

Kokkuvõtteks: tegelikult täitsa tasub lugeda, tükki küljest ei võta

Arvustus

Hinne: 6/10