Abdul Turay Väike valge riik

Abdul Turay

Väike valge riik

Hea lugu, 2012

Turay kirjutab samadest teemadest, mis Lotilagi, kuid teeb seda intelligentsel, argumenteerival moel. 

Eestlaste hirmust kõige võõra, teistsuguse ees, meeleheitlikust oma identiteeti klammerdamisest, poliitikast ja majandusest, natuke ka ajakirjandusest. Asjalikult kokkuvõtva ülevaate saab siit 1990-te majandus- ja poliitikaotsustest, aga ka masust ja isegi Ilvese/Krugmani säutsusõnelusest.

Nagu Lotilagi, imestab ka tema eestlaste passiivsuse ja kannatlikkuse üle, masuaegsete kärbete ja nendega leppimise üle. Eesti majandusime ja IT-tiigriks olemise müüdid on ka kainelt läbi analüüsitud, isegi Läti ja Eesti ärikultuuride võrdlus mõjub servapidi sarnase kogemuse puhul tuttavlikult.

Kui Lotila ainult puistab süüdistusi eestlaste aadressil, siis Turay on püüdnud aru saada, mis tegurid on praeguse Eesti ühiskonna just selliseks kujundanud. Ta mainib, et skandinaavlased (kuhu liigitub ka Lotila) märkavad võrreldes anglosaksidega rohkem just sotsiaalset ebaõiglust Eestis.

Rassismi teemadel kirjutab ta vähe, aga ilmus ju see raamat ka enne tema „debatti“ mustadele ust näitava Helmega.

Väga asjalik, intelligentne, mõnusalt loetav Eesti lähiajaloo poliitiliste ja majandusarengute ülevaade. Erinevalt Lotilast on siin emotsioonide ja pröökamise asemel rahulik analüüs, intervjuud ja meenutused. Soovitan!

Autori blogi ja intervjuu.

Arvustus

Hinne: 9/10

Sami Lotila Lolluse entsüklopeedia ehk Sami Lotila pahimad

Sami Lotila

Lolluse entsüklopeedia ehk Sami Lotila pahimad

Massimedia, 2013

Kuna ma peale Delfi sopaajakirjandust ei loe, siis teadsin autorist ainult põgusate siit-sealt loetud-kuuldud infokildude järgi. Et tegemist on Eestis elava, kuid Eestit ja eestlasi vihkava tegelasega, kes puistab alusetuid süüdistusi ja suisa laimu.

Nii mõneski „süüdistuses“ olen aga Lotilaga sama meelt. Ametiühingute nõrkus, poliitikute tegevusetus (haldusreform, väljaränne), tõelise demokraatia ja võrdõiguslikkuse puudumine, aga ka inimeste passiivsus, argus ja suutmatus teiste edu üle rõõmu tunda, näiteks.

Tekstid on katkendlikud, teemakäsitlused pole kuigi järjepidevad, vaid närviliste hüüdlausetena mõjuvad, oma ideedega hüppab autor siia-sinna (näiteks eesti meeste ujula- ja saunakombed on talle ilmselt nii kustumatu elamuse jätnud, et isegi kui ta alustab lugu Eesti poliitikast, jõuab ta varem või hiljem ikkagi meeste uikarite juurde välja).

Raamatu edenedes hakkab selline stiil väsitama, autor kordab ennast liiga palju, hüüdlausetena esitatud ideid oleks võinud analüüsivamalt lahti kirjutada.

Oma räuskava stiili poolest sarnaneb ta kohaliku oponendi Ojapetsiga, kes olevat tema Õ-lehe artiklitele vastulauseid kirjutanud.

Raamatu väljaandmisel on ilmselt kokku hoitud keeletoimetaja pealt, autori eesti keel on küll väga hea, kuid vigu on siiski liiga palju ja soome aktsent kumab liiga tihti läbi. Millegipärast eeldan, et ajakirjanikud võiksid väärtustada korrektset keelekasutust, aga mida mina, va romantik ja idealist, ka tänapäeva asjadest tean, eksole.

Eesti riigi ja Ansipi kriitika tegi Lotilast muidugi keskerakondliku pressi kaanepoisi.

Iseenesest on värskendav, et keegi „väljastpoolt“ vaevub kohalikele valupunktidele osutama, kahjuks sellele ei järgne midagi, tüüpiliselt meile, eks ole. Keegi peaks midagi tegema! …

Arvustus

Hinne: 7/10