 |
Tiit Kändler
Kõlakoda kõrva taga
Kuidas muusika loob teadust ja teadus teeb muusikat
Tammerraamat, 2010
|
Üldiselt mulle vanasti meeldis lugeda
populaarteaduslikku kirjandust. Praegusel ajal ilmub seda Eesti autoritelt väga
vähe, nõukogude ajal olid selle teemaga lood hoopis paremad: vene keelest tõlgiti
eesti keelde hulgaliselt populaarteaduslikku kirjandust erinevatest
valdkondadest ja teadusharudest, mida mina eel- ja pärispubekana ahnelt
neelasin. Ookeanisügavuste uurimisest kosmose vallutamiseni, Arktika ja
troopika vallutamisest rääkimata. Muusika ja teaduse vahekord tundub mulle ka
huvitav, seega avasin raamatu üsna kõrgete ootustega. Aga pidin pettuma, sest
lühikesi katkendlikke infokilde, mis ühte või teist teemat täppisteaduse
kaugele lugejale sisuliselt ei ava (mis peaks ju ometi olema populaarteadusliku
kirjanduse kui žanri eesmärke?), võib lugeda ka lehesabade nuppudest. Saan küll
teada mõne infokillu lindude häälepaelte ehitusest ja sellest, kas primaatidel
on oktaavide eristamise võime või mitte, kuid, see, nagu pealkirjas lubatud, „kuidas
muusika loob teadust ja teadus teeb muusikat“ raamatust ei avane. Lisaks on
autori keelekasutus tüütult metafoorirohke, võib-olla isegi veidi vanamoeliselt
raskepärane, et stiil juba iseenesest raskendab sisu jälgimist. Iseenesest on
muidugi kiiduväärt, et ühes füüsikus on piisavalt lüürikut, nii ta oskab end
emakeeles ladusalt ja kujundirikkalt väljendada, aga paraku tõmbab see lugeja
tähelepanu niigi napilt sisult välisele vormile. Niigi jääb lugedes kogu aeg
tunne, et midagi jääb lõpuni välja ütlemata, selgitamata, katkendlikuks, kauniskujundite
tõttu isegi mõistukõneliseks.
Suuline hinnang: teistsuguste ootustega
lugejale võib isegi meeldida
Hinne: 2/10
