Michel Houellebecq Kaart ja territoorium

Michel Houellebecq

Kaart ja territoorium

Varrak, 2013

Raamatu kaanel kirjeldatakse seda romaani kui „küpse ja rahunenud“ Houellebecqi teost. Tõepoolest, võrreldes eelmise kahega on see raamat kergem, rahulikum, leebem, leplikum, kuid kannab ikka seda inimelu mõttetuse ja kõige kadumise ideed. Tegelased on samuti sarnased, lähisuheteks võimetud, depressiivsed ja elule alla andnud kulgejad, ainsa erinevusega, et seekord ei tegele nad seksiga peaaegu üldse.

See on see värk et, paljudel kirjanikel on ikkagi ainult üks lugu kirjutada, üks komplekt ühiskondlik-poliitilisi manitsusi ning tuleviku ettekuulutusi jagada, ja seda nad jäävadki oma erinevates romaanides tegema - sama teemat arendama, ennast kordama. Nüüd me oleme juba kolm korda teada saanud (eesti keeles kättesaadavate tekstide põhjal), mida H arvab tänapäeva Lääne ühiskonnast, selle allakäigust ja inimelu sihitusest. Erinevad ja samas sarnased tegelased on seda oma erinevate ja samas sarnaste eludega kolmes romaanis vägagi usutavalt demonstreerinud.

Kirjaniku enda persooni kui romaanitegelase sissetoomine oli päris fun. Kujutan ette, kuidas autor seda kirjutades omaette muheles ja enda mõrva kavandamise irooniat nautis.

Kokkuvõttes: täitsa tasub lugeda.

Arvustus

Arvustus
Arvustus

Hinne: 7/10

Siri Hustvedt Meesteta suvi

Siri Hustvedt

Meesteta suvi

Varrak, 2013

See raamat räägib kolmekümneaastase abielu lagunemise järgsest psühhoosist ja hilisemast kohanemisest, vanadusest, pubekate kambamängudest ja massist erinevate tõrjumisest, Jane Austenist, kirjandusest, naistest, veelkord vanadusest. Autori vanus ja elukogemused kõlavad tekstist läbi, see on selline rahulik, kohati kibeda alatooniga, leppimist ja teatud lootusetust väljendav lugu. Nagu seda on 60-le lähenevad naised (autor ja minategelane) isegi. Äkki seetõttu tundus mulle minategelane veidi kõrvalseisja positsioonilt kirjeldavat teisi tegelasi enda ümber? Aga võib-olla ei tulnud see vanaduse resignatsioonist, vaid antidepressantidest.

Ma ei saa öelda, et ma oleks väga suhestunud tegelaste ja nende eludega. Aga küllap ka mina olen juba piisavalt vana, et neid siiski mõista.

Meeldiv, intelligentne tekst. Toredaks ma seda raamatut ei nimetaks, samas, kahju lugemisele kulunud ajast ka ei ole.

Ah jaa, käsitööhuvilised saavad siit ka kelmikaid ideid.

Arvustus

Hinne: 7/10

David Mitchell Varikirjas

David Mitchell

Varikirjas

Varrak, 2011

Tõusen püsti, hüüan „braavo!“ ja löön käsi kokku, kuni peopesad tulitavad.

Varikirjas on mu viimaste aastate parim lugemiselamus, mis pakkus lõbu ja meelelahutust, aga ka veidike mõtlemisainet (fun’i kõrvalt ei puudu ka metafüüsika). Selles raamatus meeldis mulle kõik – nii erinevatest juttudest kokku pandud tervik, mille erinevaid tegevusliine siduvad ilmsed või varjatumad vihjed olid lihtsalt meisterlikult nö jutukangasse põimitud; autori siiski üldiselt humanistlik hoiak, killuke huumorit siin-seal, ja loomulikult huvitav ja kohati äkšõnit täis tegevus.

Keelekasutus on ladus ja hästitempereeritud, tõlge ka väga hea, kohati kohtas küll minu jaoks imelikke keelendeid, aga üldiselt oli tõlkija teinud head tööd. Selge, et seda inglise keelset f-sõna pole lihtne eesti keelde ümber panna, tavaliselt tõlgitaksegi seda „persse“, vahel ka m-sõnaga, aga näiteks „bullshit“ on eesti keelses kõnes kasutusel laenuna, vaevalt, et keegi ütleb selle asemel „sitajutt“… Ja mis pagana „saatana sinine silmamuna“ see küll kogu aeg seal oli – no kes küll kasutab sellist väljendit?

Lugude tegevus toimub erinevatel mandritel, autor on ilmselt nendes kohtades ise viibinud, samuti pakub see reisinud lugejale palju äratundmist. Silme ette tulid kohe Tokyo, Hongkong, Hiina, London, aga ka Peterburi. Mulle meeldis see, et autor tunneb ka kohalikke kultuuride tüüpilisi nähtusi (näiteks jaapanlaste sisemise/privaatse ruumi otsimise teema) ja peenemaid olmenüansse (näiteks hiina naiste puhul tampoonide mittekasutamise teema) jne. Üldse on väga oskuslikult, leidlikult ja peenel-tundlikul (subtle) moel kasutatud siduvaid detaile ja vihjeid, iga kord oli nende leidmine puhas nauding!

Kõige rohkem meeldisid mulle Mongoolia ja New Yorgi osad, see oli ülimalt kvaliteetne ja kõrgetasemeline meelelahutus, puhas lõbu! Aga nagu ma ütlesin, mõtlemisainet pakub autor lugejale ka, tegelased seisavad moraalsete valikute ees, langetavad neid omal moel ja oma inimliku rumaluse piires.

Suurepärane lugemiselamus, soovitan n-ö täiega! :D

Üks kokkuvõtlik arvustus.

Hinne: 10/10

Jonathan Safran Foer Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal

Jonathan Safran Foer

Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal

Varrak, 2013

Minu meelest rääkis see raamat leinast, sellega kaasnevast valust ja ilmajäämisest ülesaamisest, kuidas see kellelgi õnnestub või siis ei õnnestu. Nii poiss, kes leinab oma 9/11 sündmuses kaotatud isa, kui ka tema vanavanemad, kes leinavad taga oma armastust, leiavad mitmeid asendustegevusi ning oma valu summutamise psüühilisi ja/või psühholoogilisi võtteid.

Üldiselt ma ei naudi ega huvitu hullude vms psüühilistes piinades tegelastele kaasaelamisest, ei filmis ega raamatus, ja siingi käis peategelane, 9-aastane poiss mulle vahepeal närvidele, kõige oma andekuse, valu ja enesevigastamisega. Samuti tema vanaema ja vanaisa, kes elasid justkui mingit asendus- või varjuelu. Jah, ma saan aru, et on raske ja nii edasi, aga no mis teha, mõnel puhul mul empaatiat lihtsalt ei teki. Võib-olla tuleb selle mõistmiseks endal sarnases olukorras olla.

Samas, tegelastele pidevalt kaasa tundmata, oli mul seda raamatut ikkagi huvitav lugeda, minu meelest oli leidlik nii kogu loo idee, kui ka see, kuidas tegevuskäiku oli arendatud.

See on vist üks neid harvu raamatuid, kus leidlikult mängitakse tekstiga, nii struktuuriliselt kui visuaalselt, mitte diibi panemise ja puhta kunsti enda pärast, vaid minu meelest sobis see mäng kokku loo sisu ja tegelastega, väljendades väga hästi nende psüühilist seisundit.

Suuline hinnang: tore lugemine, see on nüüd minu jaoks see kaasaegne kirjandus oma positiivses tähenduses

Hinne: 8/10

Amélie Nothomb Jumala lapsepõlv

Amélie Nothomb

Jumala lapsepõlv

Varrak, 2004

Ma oleks ise hea meelega sündinud Belgia konsuli perre ja veetnud lapsepõlve Jaapanis, Hiinas ja mujal Aasias. Elanud turvalist elu oma polsterdatud enklaavis, üldjoontes siiski armastava ja toetava pere keskel.

Nothomb’i lapsepõlv tundub olevat piiramatu allikas tema lühiromaanidele, olen lugenud ka tema „Armastuse sõda“.

Samas „Jahmatus ja värinad“, millest nägin filmi enne kui lugesin raamatut, on veidi teistlaadne ja minu meelest palju parem (eriti film) lugu. Kuigi tundub, et enamik tema raamatuid kõneleb võõras, teine olemisest, identiteedi konstrueerimisest. Ta tunneb võõrandumist ka meessoo suhtes, see teema jookseb läbi nii Armastuse sõjast kui Jumala lapsepõlvest.

Tundub, et paljudel kirjanikel on ainult üks lugu, mida nad terve elu vestavad, tootes selle baasilt kasvõi kümneid täismõõdus romaane. AN on ka vist üks nendest.

AN ei ole halb, aga pole ka teab mis hea, tüüpiline kaasaegne kirjandus. Ometi trükitakse teda suurtes tiraažides.

Selle kohta on Sirbis üks tore artikkel.

Hinne: 6/10

Julian Barnes Kui on lõpp

Julian Barnes

Kui on lõpp

Varrak, 2013

Houellebecqi tuules seda raamatut lugedes tundus see suuresti sarnane: peategelane elab keskpärase tühja (pigem tulemusetu) elu ja pensionil olles, kus ta on loomulikult naisest lahutatud, oma lapsest ja noorpõlve sõpradest võõrandunud, kaevub ta noorpõlve sõpruskonna ja enda esimese armuloo detailidesse.

Erinevus Houellebecqist on raamatu väiksem depressiivsus ja pigem positiivne leppimine oma elu ja minevikusündmustega. Positiivne käegalöömine, kui nii võib öelda. Mingeid erilisi ambitsioone ei olnud peategelasel vist noorest peastki, nii ei ole vaja ka pensionieas midagi kahetseda, lihtne ja mugav.

Elu ise toob aastakümnete tagant väikese väreluse peategelase ellu, kes sellele reageerib, kuid hiljem ikkagi kujunenuga lepib.

Ma ei ole ise veel pensionil ega 60-tes, aga kujutan ette, et küllap saavad mingis eas noorpõlve mälestused olulisemaks kui elu olevikus või üsna lühikeseks jääda võivas ja paratamatut allakäiku toovas tulevikus. Aga ikkagi, minu meelest pühendas peategelane liiga palju aega minevikus õieti mittejuhtunu detailide meenutamisele, nende variantide nämmutamisele. OK, vahel saame alles hiljem (võib-olla tõesti isegi alles aastakümneid hiljem) aru mingi sündmuse olulisusest või mõjust meie edasisele elukäigule, aga minu meelest tuleb osata ka minevikust lahti lasta, eriti kui nüüd hiljem midagi muuta ei saa ja mõne asja teadasaamine võib tumestada meie enda (petlikke, konstrueeritud) mälestusi. Peategelase asemel poleks mina oma aega raisanud selle bitchilikult käituva Veronica tagaajamisele. Mida siis lõpuks teada saadud asjaolud ta edasises elus muutsid?

Nagu siin arvustuses mainitud, oli tekst tõesti kokkusurutud, kasvõi peamistest tegelastest oleks tahtnud rohkem detaile teada saada. Tänu teksti lühidusele ja kokkusurutusele edenes lugemine kiiresti, kuigi mind häiris pideva vaikse taustapininana süžee ja kirjelduste tüütuvõitu olmelisus. Nagu Houellebecqi raamatudki, jättis seegi tagakaane sulgemisel hinge ebamäärase rahulolematuse.

Saan aru, et see ongi paljukiidetud ja –auhinnatud kaasaegne kirjandus. Pean vist oma dokumentalistika juurde tagasi pöörduma.

Suuline hinnang: ei pea ilmtingimata lugema

Hinne: 6/10

Michel Houellebecq Elementaarosakesed

Michel Houellebecq

Elementaarosakesed

Varrak, 2008

Ütleme siis nii, et Võitlusvälja laienemine oli sissejuhatus houellebecqoloogiasse, Elementaarosakesed üsna ootuspärane teemaarendus. Autor jätkab sama teemaga, st inimelu tühisuse ja eesmärgitusega, kirjeldab justkui tühje elusid, mis varem või hiljem jõuavad omadega ummikusse. Osakesi oli toredam lugeda, sest autor suutis mind tegelastest ja nende käekäigu jälgimisest rohkem huvituma panna. Detaile, sisukust, tegevusi oli rohkem, samas ei pannud see mind tegelastega samastuma, mõtlesin lugedes, et mul ei ole nendega midagi ühist, ma ei jaganud nende vaated ja mõtteid, otsuseid ja valikuid. Lääne heaoluühiskonna liikmete elusisu otsingud, järjepidevusetu ning loobumisega segatud püüdlus mitte elada oma elu „nagu hotellis“, suhestuda, seostuda millegagi, tunda midagi. Kellele see peaks korda minema? Neile, kes tunnevad end Osakeste tegelastes ära, on depressioonis, elavad sama tühja elu? Nad teavad seda niigi, vaevalt, et neid kuigivõrd liigutaks teistest samasugustest teadasaamine ja lugemine.

Seksuaalsusele pöörab autor selles raamatus rohkem tähelepanu, üks tegelane püüab sellest eneseteostust, identiteeti, tugevaid tundeid või mida iganes. Teine tegelane (eelmise poolvend) on pigem aseksuaalne, ometi mõjutab see suutmatus või loobumus tema elu ikkagi rohkem kui ta arvab. Seega, seks ja armastus (või „suhted“, millega tänapäeval seda rasket A-sõna asendatakse; seda sõna kasutab autor Osakestes väga vähe või üldse mitte) pole ka universaalne päästerõngas. Mis siis veel üle jääb? Töö ja karjäär? Mõlemad tegelased teostasid end väga erinevalt, kuid ometi rahuldust saamata ning maitsmata ise oma töö vilju. Paljunemine on samuti ummik nende mõlema jaoks, nad on ka ise seda oma vanemate jaoks.

Tundub, et autor inimesi ja inimkonda väga ei armasta, helget tulevikku neile praegusel ebatäiuslikul kujul ette ei näe (inimeste saatuseks näib olevat hullumaja, suremine vähki või enesetapp), võib-olla ainult eugeenika võib kergendada inimeste elu raskusi, vältida piinava elutunnetuse teket üldse. Viited Huxley Heale uuele ilmale, mida pubekana lugesin ja mis mulle tookord väga muljet avaldas, seotuna ühe tegelase teadustööga, tunduvad mulle parajalt iroonilised, ma muidugi ei tea, kas autor nii ka mõtles.

Hingetuse ja tundetuse vastu otsitakse rohtu New Age’ist, autor kirjeldab mõnusa irooniaga vist 1960te hipiliikumisest alguse saanud New Age’i, spirituaalsuse, holistilisuse jms otsijate küünilist petmist „gurude“ poolt. Eks ole raamatus kirjeldatud nudistide-swingerite laagergi sarnane eksinute pelgupaik, mis tegelikult vastuseid valusatele küsimustele ei paku.

Kokkuvõttes, Elementaarosakesed on parem kui Võitlusvälja laienemine, hoogsam, sisukam.

Endiselt ei kahetse lugemisele kulutatud aega.

Arvustus

Arvustus

Hinne: 8/10

Michel Houellebecq Võitlusvälja laienemine

Michel Houellebecq

Võitlusvälja laienemine

Varrak, 2005

Küllap on paljud mingil ajahetkel mõtisklenud inimeksistentsi tühjuse ja mõttetuse üle. Et antakse sulle elu, mida sa pole palunud ja seatakse fakti ette, et ela see nüüd kuidagimoodi ära. Lääne ühiskonna väärtuste kohaselt veel võimalikult edukalt, st palju mammonat kogudes ja kellekski saades. Tegelikult pole aga ühel inimelul erilist eesmärki ega väärtust. Osa inimesi, enamus tegelikult, täidab eluks antud aja oma geenide edasiandmisest elueesmärki tehes. Nimetu peategelane aga ei tee midagi sellist, tal pole ei järglasi, üldse mingeid inimsuhteid, ega ambitsiooni midagi ära teha ja „kellekski“ saada. Moodne või pigem ühiskonnas hiljuti teadvustatud depressioon annab selleks ka justkui õigustuse.

Raamat pakub äratundmist paljudele Lääne ühiskonna liikmetele, Prantsuse (kontori)tööelu ministeeriumides ja firmades on sarnane Eesti omaga. Raamat ilmus küll 1994. aastal, aga nii mõnigi seal kirjeldatud nähtustest on ka tänapäeval ja Eestis olemas ja võrreldav.

Raamat tekitas Prantsusmaal suurt furoori oma väidetava julguse ja uudsusega. See on minu jaoks üllatav – kindlasti on mõttetust ja depressiivsest inimeksistentsist ju varemgi kirjutatud, midagi nii maailmaraputavalt erilist ma sellest tekstist küll ei leidnud. Ka toona šokeeriv seksitemaatika käsitlemine tundub nüüd, ligi 20 aastat hiljem pigem õlgu kehitama panev ja tagasihoidlik.

Peategelane on (kõigest) 30-aastane, võib-olla see selgitab ka tema ängi. Vanemaks saades inimene harjub oma elu tuima tühjusega ja hakkab end petma pseudo-optimistliku enesesisendusega. Eluga, st eksistentsiga harjub.

Tema vanus võib olla ka ta enda ja teiste seksuaalsusele keskendumise põhjuseks. Jällegi, vanemaks saades laheneb seegi kripeldus. Raamatu lõpp, kus peategelane siiski enesetappu ei tee, annab lootust, et ta elab mõnda aega veel, saab rohtude abiga üle depressioonist ja algava skisofreenia episoodidest, ning jätkab oma eksistentsi, harjudes selle kui tüütuvõitu paratamatusega.

Eestiski on Houellebecq’i tõlked leidnud palju vastukaja. Olemata küll õppinud kirjandusteadlane, ei leia mina tema tekstidest (küll ainult sellest esimesest, teised raamatud ootavad alles lugemisjärjekorda) midagi erilist ja vapustavat, samuti mitte tekstilis-keelelist kõrgpilotaaži.

Tema tekst (ja väga hea tõlge) on aga kuidagi ehedalt prantslaslik, vähemalt mina, evides teatud kokkupuudet prantsuse keele ja kultuuriga, tajun seda nii. Siin-seal aimdub isegi küünilisevõitu huumorit, mis annab niigi ladusale tekstile ja süžeearendusele veel hoogu juurde.

Ühe blogija ja Sirbi arvustused.

Sõnaline hinnang: kokkuvõttes ei kahetse ma lugemisele kulutatud aega

Hinne: 7/10

Lucas Delattre Fritz Kolbe

Lucas Delattre

Fritz Kolbe

Spioon kolmanda Reichi südames

Olion, 2006

Väike ametnik, kes põlgab natse, murrab pead, kuidas nende vastu võitlusse asuda. Omamata kontakte välismaailma luuretegelastega, on see loomulikult raske. Aeg läheb, aastad veerevad sõja lõpu poole, enne kui tal õnnestub hakata USA luurele olulisi dokumente lekitama. Alguses tundus Fritz Kolbe veidi luuserina, aga teisest küljest oli tema alalhoidlik käitumine igati mõistetav ja pikas perspektiivis kõigile asjaosalistele kasulik.

Ameeriklased saavad temalt suures koguses salajaste dokumentide koopiaid, tänu temale edeneb ka Allen Dullese karjäär. Spioneeris Fritz Kolbe aga mitte raha pärast, vaid idealismist.

Pärast sõja lõppu ei hinnatud tema panust vääriliselt, ta ise ei osanud ka oma eluga midagi peale hakata, püüdes enda kohta leida USAs, siis Saksamaal (kus tema karjääri takistati) ja lõpuks jäi Šveitsi pidama.

Maailm sai tema tegevustest teada alles aastakümneid hiljem. Tema naine hoidis kogu sõja-aegse tegevuse kohta käivat arhiivi enda juures, keeldudes selle avalikustamisest. Alles pärast FK naise surma, sai tema poeg need enda kätte.

Raamat on hästi tõlgitud ja ladusalt loetav. Faktirohke, kuid haaratav, kirjeldab hästi tollaseid olusid ja atmosfääri. Ajalooline dokumentalistika oma veidi kuivas objektiivsuses tugineb arhiivimaterjalidele, mida on lisaks FK pereliikmetelt saadud ka USA ja Saksamaa arhiividest.

Põhjalik allikateloend ja viidete loetelu lisab raamatule väärtust.

Suuline hinnang: teemast huvitatul ei voola mööda külgi alla

Hinne: 7/10

Tiit Kändler Kõlakoda kõrva taga

Tiit Kändler

Kõlakoda kõrva taga

Kuidas muusika loob teadust ja teadus teeb muusikat

Tammerraamat, 2010

Üldiselt mulle vanasti meeldis lugeda populaarteaduslikku kirjandust. Praegusel ajal ilmub seda Eesti autoritelt väga vähe, nõukogude ajal olid selle teemaga lood hoopis paremad: vene keelest tõlgiti eesti keelde hulgaliselt populaarteaduslikku kirjandust erinevatest valdkondadest ja teadusharudest, mida mina eel- ja pärispubekana ahnelt neelasin. Ookeanisügavuste uurimisest kosmose vallutamiseni, Arktika ja troopika vallutamisest rääkimata. Muusika ja teaduse vahekord tundub mulle ka huvitav, seega avasin raamatu üsna kõrgete ootustega. Aga pidin pettuma, sest lühikesi katkendlikke infokilde, mis ühte või teist teemat täppisteaduse kaugele lugejale sisuliselt ei ava (mis peaks ju ometi olema populaarteadusliku kirjanduse kui žanri eesmärke?), võib lugeda ka lehesabade nuppudest. Saan küll teada mõne infokillu lindude häälepaelte ehitusest ja sellest, kas primaatidel on oktaavide eristamise võime või mitte, kuid, see, nagu pealkirjas lubatud, „kuidas muusika loob teadust ja teadus teeb muusikat“ raamatust ei avane. Lisaks on autori keelekasutus tüütult metafoorirohke, võib-olla isegi veidi vanamoeliselt raskepärane, et stiil juba iseenesest raskendab sisu jälgimist. Iseenesest on muidugi kiiduväärt, et ühes füüsikus on piisavalt lüürikut, nii ta oskab end emakeeles ladusalt ja kujundirikkalt väljendada, aga paraku tõmbab see lugeja tähelepanu niigi napilt sisult välisele vormile. Niigi jääb lugedes kogu aeg tunne, et midagi jääb lõpuni välja ütlemata, selgitamata, katkendlikuks, kauniskujundite tõttu isegi mõistukõneliseks.

Suuline hinnang: teistsuguste ootustega lugejale võib isegi meeldida

Hinne: 2/10

Lauri Vahtre Absurdi impeerium

Lauri Vahtre
Absurdi impeerium
Tammerraamat, 2007

Huvitaval kombel pole eestikeelseid arvustusi sellele meie lähiminevikku puudutavale raamatule üldse palju. Mõnest raamatuarvustusblogist leiab lühikesi või ümberjutustavaid kirjutisi, Sirbist ka selle lookese ja rohkem Google’i esimesel lehel midagi asjalikku ei kuvata.

Ilmselt on põhjus selles, et ei kirjanduslikku ega ka ajaloolist „väärtust“ sel teosel pole. Autor ise nimetab oma stiili esseistlikuks, mis annab justkui õigustuse ka endapoolse maailmavaate ja (väärtus)hinnangute läbikumamisele tekstis. 

Vaatamata ironiseerivale hoiakule on lugedes tunda, et autor ise pole kogu aeg olnud süütu ja puhas kõrvalseisja, eks osales temagi selles absrudimasinas, midagi on sellest külge jäänud ja ka siiamaani küljes.

Autori enda kivistunud konservatismist haaratud vananeva valge mehe kramplikud hinnangud (euroopalikud traditsioonilised kristlikud väärtused, Michel Foucault nimetamine „väärastunud mõtlejaks“, Sartre’i siunamine, kogu tänapäevase vasakpoolse mõttesuuna maapõhja manamine jms) välja jätta, on see raamat päris lõbus lugemine.

Raamat on lobe ja ladus, aga pealiskaudne, üldiselt mõjub kui põhikooli õpik. See oligi kirjutatud eelkõike välismaalastele nõukogude absurdinähtuste (plaanimajandus, defitsiit jne) selgitamiseks, aga ka tänapäeva Eesti noortele, kes nõukogude aega ei tea ega mäleta.

Kui stiili veidi neutraalsemaks kohendada, lisada korrektseid viiteid, katkendeid teistest allikatest ja ohtralt fotosid, saaks sellest toreda kooliõpiku.

Suuline hinnang: (lähi)ajaloo huvilistel täitsa tasub lugeda

Hinne: 6/10

Tiiu-Mai Loko Kommunistina kuningriigis

Tiiu-Mai Loko

Kommunistina kuningriigis

Studium, 2006

Nüüd juba pensioniealine inglise keele õpetaja paneb kirja oma mälestused noorpõlveajast ja õpetajatööst.

Kooliaegsest elust ei meenu autorile suurt midagi peale õpetajate ja kaasõpilaste riietuse. Tundub, et erilisi intellektuaalseid huvisid, rääkimata sügavast kirest inglise keele või keeleteaduse vastu autoril noorest peast polnud, peale hilpude huvitas teda veel ka nahkehistöö ja pärast kuldmedalistina keskkooli lõpetamist kaalus ta just seda õppima minna. Keskpärased, kuid see-eest töökad ja kohusetundlikud õpilased nõukogude koolis olid enamikus need, kes medaleid said, nii täitub ka TÜ inglise keele eriala I kursus 1957. aastal 100%-liselt kuldmedalistidega. Aga nõukogude kool, nagu praegunegi Eesti koolisüsteem, vajavadki mõlemad just suure töövõimega keskpärasusi, ja nii on ju kõik korras, autor tegi inglise filoloogia eriala puhul küll juhusliku, kuid õige valiku. Lisaks ei soodustanud ka Nõukogude Liit sügavat huvi võõrkeelte vastu, peale KGBlaste ja välismaal resideeruvate spioonide ju kellelgi erilist võimalust võõrkeeli praktiseerida polnud.

Põgusalt meenutatakse ka omaaegseid TÜ õppejõude, õppimismeetodeid ja ülikoolielu. Autori elu tähtsündmuseks oli aga 1978. aastal elu esimene reis Inglismaale, kus ta osales Nõukogude Liidu inglise keele õpetajate täiendõppeprogrammis. Loomulikult on mõistetav, et selline kogemus mõjub nõukogude õpetajale kogu tema maailmapilti raputavalt – võimalus näha Inglismaa elu, suhelda päris inglastega, ja mis peamine, praktiseerida elusat keelt.

Autor avastas Inglismaal olles, et ei saa suurt midagi aru, mida kohalikud räägivad. Jällegi, täiesti mõistetav, tol ajal ei olnud ju üldse võimalik võõrkeelseid materjale kuulata, vast ainult minimaalset muusikat. Filmid olid dubleeritud, audiobooke ja kõigeküllast internetti tollal polnud. Ainuke võimalus native speakereid kuulata oli püüda läbi tugevate segajate ragina välismaa raadiojaamu. Mäletan, et seda tegin minagi, 1980te lõpul.

Mind ajas naerma üks seik, mida autor kirjeldas: õpetajate gruppi hakati kohapeal majutama tubadesse ja selgus, et ta ei teadnud sõna „annex“ tähendust. (No tõepoolest, ladina keelt ülikoolis ju ometi õpetati!)

Mulle meenus kohe seik omaenese tudengipõlvest, kus välismaalased imestasid, et mina teadsin juhtumisi sõna, mida mu õppejõud ei teadnud – see sõna oli „abysse“… See oli juhus, et nii kujunes, hiljem pole seda sõna mul kunagi vaja olnud, aga praegu seda meenutades tundub see millegipärast naljakas.

Inglismaa reis oli ses mõttes tavapärane omaaegne nõukogude grupireis – seal oli omajagu pooldejaid ja KGB-nuhke, kes grupikaaslasi valvama pidid.

Autor kirjeldab veel õpetajate elu-olu 1990tel ja hilisemal ajal.

Tema mälestusteraamat ei ole võib-olla nii põhjalik ja detailirohke kui nt Aili Paju oma, aga tänapäeva filoloogidele tuleb kindlasti kasuks teadvustada, kuidas nõuka-ajal minimaalsete võimaluste ja vahenditega võõrkeeli õpiti.

Raamat on näide „väikesest ajaloost“, pigem koduloo või ühe kooli ajaloo osa.

Keeleliselt OK, samas „kirjandus“ see ei ole. Erilisi üldistusi-järeldusi ei keeleõppe ega koolielu kohta siit ei leia, autori päevikud ja märkmed on lihtsalt raamatu kujul välja antud.

Hinne: 5/10

Pete Early Seltsimees J

Pete Early

Seltsimees J

Vene meisterspioon külma sõja 

järgses Ameerikas paljastab 

oma rääkimata saladused

Tänapäev, 2009

Väga huvitav ja ladusalt loetav spioonikas, tegelikult dokumentalistika mõningase ilukirjanduse soustis.

Nõukogude ja hiljem Vene resident Kanadas ja USAs vahetab pooli ja edastab ameeriklastele palju infot. Ajakirjanikust raamatu autorile käib peale, et see tema loo kirja paneks, põhjuseks soov maailmale ja Venemaale mahajäänutele oma pooltevahetuse tegelikke ajendeid paljastada. Need ajendid olid pigem eetilised, mitte rahalised, kuigi ta sai loomulikult ka kopsaka tasu ja turvatud-varjatud elustiili kogu oma väärtusliku info eest.

Külma sõja aegse poliitika ja spiooninduse fännile kohustuslik kirjandus.

Külmast sõjast rohkem käsitleb endine resident Tretjakov hoopis seda, kuidas Gorbatšovi järel Nõukogude Liit lagunes, kuidas Jeltsini ajal tekkisid uued oligarhid ja kuidas Putin oma võimu kindlustas(b).

Kirjeldab ka seda, kuidas sügaval nõuka-ajal KGB-lasi koolitati, samuti väidab ta, et tuumatalve kontseptsioon oli KGB väljamõeldis, et hirmutada Läänt ja võtta hoogu maha Nõukogude Liidule majanduslikult ülejõu käivalt võidurelvastamiselt. Seda valeteaduslikku teooriat esitati Läänele nii kavalalt ja usutavalt, et see on siiani täiesti teaduslikuna käibel. Kuigi minu meelest, ka ulatuslikud vulkaanipursked on Maal juba sarnast kliimanähtust tekitanud, nii et võib-olla ei saa kogu au tuumatalve fenomeni väljamõtlemise eesti ikka KGBle ka jääda…

Raamatu stiil on asjalik ja ladus, tõlgitud on hästi. Maitse asi, mina oleks oodanud veel detailsemat süvenemist residentuuri ja agentide elu-olusse, aga OK, raamatu teemakäsitlus pakub huvi ja lugemisnaudingut niigi.

Temaatika fännidele soovitan väga.

Hinne: 9/10

Ted Gup Auraamat

Ted Gup

Auraamat

CIA agentide salaelud ja salastatud surmajuhtumid

Sinisukk, 2001

Raamat kirjeldab külma sõja erinevatel etappidel ja ka selle lõppedes CIA „salasõdades“ hukkunud agentide elukäiku ja nende surmasaamise asjaolusid. Paljud hukkunutest, kuigi nad surid isegi rohkem kui 50 aastat tagasi, on siiani avalikkusele tundmatud ja nende nimesid ja missiooni, mis nad surma viis, hoitakse siiani saladuses. Nende omaksed peavad siiani vaikima või valetama, kasutades agentidele loodud legendi.

Raamatut võib lugeda kui põnevalt ja asjalikult koostatud dokumentaalprojekti, mis kohati kipub eht-ameerikalikult(?) liialdama pateetika ja emotsioonidega. Samas on see aga suure ja ebaefektiivse organisatsiooni allakäigu kirjeldus. Raamat ilmus USAs 2000. aastal, seega enne 9/11 sündmusi. 1990-ndatel sai CIA’le osaks üks fiasko teise järel, aga suurem jama oli veel tulemas. 

Autor järeldab, et CIA allakäiguni viis liigne salastamine, mille vastu ta oma raamatuga ka võitleb. Salatsemine on ju ometi hea vahend varjamaks organisatsiooni küündimatut juhtimist ja läbikukkumisi.

Alates 1947. aastal CIA loomisest kuni tänase päevani muutus maailm väga palju ja kiiresti. CIA ei suutnud alati nende muutustega kaasa minna, kui ta püüdiski seda teha, siis vahest tuli see välja rabedalt ja ebaadekvaatselt. 1950-test aastatest peale oli CIA’s palju endisi sõjaväelasi, kes pidid tegema palju füüsilist ja „musta“ tööd nt Aasia ja Aafrika rasketes oludes. Kui sõjardite põlvkond vananes, kadus ka nende kultuur organisatsioonist ja tekkis vajadus teistlaadi väliagentide järele. Külma sõja lõppedes ei häälestanud CIA end piisavalt ruttu uuele ohule - terrorismile – ümber, tegelikult võib öelda, et isegi kuni 9/11 sündmuseni ei suudetud seda ohtu piisavalt adekvaatselt hinnata. Nagu ikka, sellistel puhkudel, võiks öelda, et 1990-tel vaevas CIA’d juhtimis- ja kultuurikriis, mis maksis kätte mõttetute ohvrite ja erinevate operatsioonide läbikukkumisega.

Autor keskendub agentide elule, üritab neid salastatuse anonüümsusest välja tõmmata ja neid inimlikustada. Võib-olla oleks minu maitse järgi võinud rohkem ka ajaloolis-poliitilisi taustu kirjeldada, lühidalt küll mainitakse, miks mingi operatsioon oluline oli, nt miks oli Laos külma sõja algupoolel USA ja CIA jaoks oluline maa – kui paljud meist seda teavad?

Üldiselt on raamat hästi tõlgitud ja ilma suuremate apsakateta.

Teemast huvitatutele soovitan soojalt.

Hinne: 8/10

Virkko Lepassalu Riigipiir

Virkko Lepassalu
Riigipiir
Pegasus, 2010

Mida me siis teame nõuka-aegsetest nö ärakargajatest?

Mind hämmastas see, et õnnestunud põgenemisi ja üldse ka põgenemiskatseid nii vähe oli. Inimesed kohanevad ikka ruttu muutuvate oludega, kes see ikka nii väga viitsib kogu aeg vabadusvõitleja olla, enamik tahab elada oma elu rahulikult ja võimalikult mugavalt, kasvatada lapsi, süüa kõht täis ja koguda mammonat, niipalju kui võimalik. Ideoloogilisi ja poliitilisi konflikte oma eluga riskimiseks olid vähestel, nagu praegugi nii ka toona oli Eestist lahkumise põhjuseks eelkõige ihalus materiaalses mõttes parema ja vabama elu järele.

Ja tõepoolest, nagu autor välja toob, kui vähe oli põgenike seas intelligentsi esindajaid. Nö loovintelligents oli nomenklatuuristunud ja ei tahtnud oma hüvedest, korteri- ja telefonijärjekorrast ning autoostuloast ebakindla tuleviku nimel loobuda. Nagu autor tabavalt kirjutas, eelistasid nad poliitilise vastupanu asemel peituda Harju tänava Kirjanike Maja elevandiluust torni ja kirjutada seal ajaloolisi romaane…

Hiljem meeldib kõigile end vabadusvõitlejaks, dissidendiks ja seestpoolt partei õõnestajaks nimetada, argliku muganduja muljet ei taha ju keegi endast järeltulevatele põlvedele jätta. Tegelikult oleks aga huvitav analüüsida, kuidas nõukogude võim juba ühe põlvkonna jooksul oma kodanikud nii tasalülitas, et mingit laialdast organiseeritud vastupanusüsteemi ametlikule võimule ei tekkinudki. Igaüks krabas aga mida sai ja hoidis oma särki ihule võimalikult ligidal.

Teine huvitav teema selles raamatus oli dissidentide ja põgenike hulludeks tembeldamine.

Nõukogude ajal diagnoositi vähe depressiooni ja muid psüühilisi häireid, sest neid diagnoose hoiti dissidentide jaoks. Eks ole, tervemõistuslik inimene ju ei taha nõukogudemaalt põgeneda.

Pikemat ja põhjalikumat käsitlust vääriks kindlasti nonde psühhiaatrite mõttemaailm, kes tollal täiesti terveid inimesi ravimitega mürgitasid. Aga nad leiaks kindlasti samu argumente eneseõigustuseks nagu näiteks vangilaagrite valvurid ja mahalaskmisbrigaadi liikmed, et mina olin ju pelgalt käsutäitja ja töö on töö jne.

Olin siis liiga noor, et ise mingit seisukohta ärakargajate suhtes omada, küll teadsin üht naist, kes oli leidnud endale kellegi rootslase, kellega abielluda (kas siis fiktiivselt või päriselt). Paberite ajamine võttis ilmatu aja, vähemalt aasta, aga lõpuks läks tal korda legaalselt emigreeruda. Mäletan teiste tema tuttavate ja naabrite kadedust ja ärapanemist, teda püüti siiajääjate lohutuseks võimalikult halvaks ja tühiseks mõelda. Poliitilist laadi etteheiteid talle kodumaa hülgamise pärast ei tehtud, kuid paariaks muutus ta küll kohe. Ja pigem mitte hirmust KGB uurimise eest, vaid inimlikust madalusest ja labasusest.

Liikusid ka jutud kummipaadipõgenikest, kel õnnestus Rootsi jõuda. Aga jällegi käis sellega kaasas halvustamine stiilis, et mida ta seal välismaal peale hakkab, nagunii orjaks, litsiks või pätiks. Ma ei kuulnud ühtegi tunnustavat kommentaari, et vaat kus tublid ja vaprad inimesed, julgesid võtta elus ohjad enda kätte või jääda oma põhimõtetele truuks. Kadedus ja mahategemine võisid küll olla ellujäämisstrateegiaks rasketes oludes, kuid selline suhtumine on laialt levinud praegugi ja mitte ainult äraminejate suhtes.

Kokkuvõttes, see raamat on järjekordne lobe lugemine lähiminevikust. Ajakirjanik kirjutab nagu ajakirjanik ikka, teeb veidi uurimistööd, esitab seejärel fakte ja interpreteerib neid ettevaatlikult, teeb mõningaid üldistusi. See ei ole kuiv ja igav teaduslik ajaloouurimus, vaid pealiskaudne, lihtne, kuid haarav lugemine. Mina oleksin oodanud veidi laiemat ja põhjalikumat sotsio-kultuurilise tausta analüüsi, aga saan aru, et autor ja formaat ei ole selleks päris õiged.

Nõuka-aja huvilistele täitsa soovitan.

Hinne: 7/10

Oleg Šiškin Šambhala saladus

Oleg Šiškin

Šambhala saladus

NKVD: maagia ja spionaaž

Olion, 2005

Kunagi meeldis mulle puslesid kokku panna. 1000-tükilised Ravensburgeri pusled, valmis pildiga karbikaanel, olid täitsa toredad. Seda raamatut lugedes tundus mulle, nagu oleks autor kümne 1000-tükilise puslekarbi sisu kokku kallanud, karbikaaned ära peitnud, ning ootab nüüd, et ta lugeja paneks tekkinud kuhjast pildi kokku. Autor, kui ta just skisofreenik ei ole (ja see mulje mul aeg-ajalt tekkis) tuhnis arhiivides, leidis palju põnevat ja seniavaldamata materjali ning otsustas selle kõik ühte raamatusse paisata.

Roerichist teadsin niipalju, et ta oli kunstnik, budismi- ja müstitsismihuviline. Olen kuskil kunstiraamatutes näinud tema sini-rohelistes toonides mägede maale.

Tutvustav tekst tagakaanel lubas, et kirjeldatakse tema ekspeditsiooni Tiibetisse ja nõukogude luureorganisatsioonide skeeme. No kes siis veel seda raamatut loeks, kui mitte mina, siin peaks olema koos ajalugu, erinevate maade luureintriigid, Tiibeti ja Mongoolia reisikiri - igatahes väga paljulubav kooslus, eks ole. Tegelikult ei saanud ma lugedes ühtegi neist aspektidest nautida. Jah, paar huvitavad leidu minu jaoks oli, näiteks ei teadnud ma, et 1920-tel aastatel tegutses isegi Tiibetis kommunistliku liikumise grupeering või et siis lootsid kommunistid ülemaailmse kommunistliku revolutsiooni suurprojekti raames luua suure Aasia maid hõlmava (kommunistliku) ühendriigi.

Raamat on raskesti jälgitav segapuder, mis kubiseb kümnetest ja kümnetest suuremate ja väiksemate asjapulkade nimedest (koos lühikokkuvõttega nende elu- ja töökäigust), kuupäevadest ja lõpuni lahtiselgitamata seikade kirjeldustest. Seda rosoljet on äärmiselt raske lugeda, end järje peal hoida ja kõiki neid nimesid ja faktikübemeid meeles pidada. Ilmselt on mul siis mingi tõsisem tähelepanuhäire ja muud intellektipuuded, aga no ei paku selline tekst ka kõige suuremale ajaloolise dokumentalistika fännile lugemisnaudingut. Võib-olla eeldas autor, et pikemaid selgitusi ja seoseid-taustu pole vaja lahti kirjutada, ülehinnates sellega kõvasti oma lugejat.

1920-ndad aastad olid Nõukogude Venemaal üldse väga hullumeelne ajajärk, tundus, et siis on kõik võimalik. Müstitsismi (taldrikukeerutamise ja vaimudega suhtlemise) ja teaduse ühildamine (telepaatia, hüpnoos) – aga see polnud muidugi ainult tolleaegse Venemaa teema - budismi ja kommunismi ühildamine, müütiliselt muinasjutumaalt Šambhalalt iidse vaimsuse ja teadmiste tõsimeelne ja teaduslik otsimine jne. Kui lisada siia veel vabamüürlased, roosristlased-martinistid, lapi nõiad, budistlikud laamad, Venemaa metsade usulahkude erakmungad, igat masti topeltagendid, siis saab seltskond kokku vägagi skisofreeniline. Ainult koerakoonlased ja kratid on veel puudu.

Roerichil polnud ka kupli all kõik korras, hakkas ta ju end mingil ajal taassündinud laamaks ja mahatmaks ja elavaks jumalaks pidama. See ei takistanud kommunistidel ja teistel „sponsoritel“ tema ekspitse rahastamast. Tal oli ka oma jüngerkond, kelle hulka kuulus ka asepresident H. A.Wallace.

Tõlge on hea, vanameister Beekman on hoidnud tavapäraselt kõrget taset.

Toimetaja seevastu on olnud hooletu – mitmed hiina(mandariini)keelsed nimed on moondunud venekeelse algteksti tõttu, samuti ei olda järjekindlad Wade-Giles’i ja pinyini transkriptsiooniga.

Roerichilt on eesti keelde tõlgitud ka selline raamat.

Suuline hinnang: kui su vaimne tervis sulle kallis on, hoidu lugemast seda raamatut pimeduse tundidel, kui kurjuse jõud on valla pääsenud

Hinne: 3/10

K.E. v. Baer Eestlaste endeemilistest haigustest

Karl Ernst von Baer

Eestlaste endeemilistest haigustest

Hea Lugu, 2013

Mulle tundub, et see üsna tähtsusetu, omaaegses teadus- ja meditsiinimaailmas marginaalne teos (kui vaid tänapäeval selliste kirjandite eest doktorikraade jagataks!) pälvib erakordset tähelepanu (ja isegi kordustrükki!) pelgalt seetõttu, et eestlased vaimustuvad iga kord, kui keegi neist nö kõrgemat päritolu, parem, targem, haritud jne üldse Eestit ja eestlasi kuskil mainib, sõltumata kontekstist.

 Miks muidu siis kogu meediakära mingite saksa tundmatute lauljanäitsikute ja ameerika kolmandajärguliste näitlejannade ümber, kelle olmetegevusi meile usinalt vahendatakse. Ikka seepärast, et nende vanavnanavana-jne-vanematest keegi oli eestlane, kunagi Eestis elanud või korra siin käinud. Eurovisioonil uurib reporter anuval toonil iga ettejuhtuva laulja käest, kas ta on juba kuulnud Eesti laulu ja mida ta sellest arvab ja kas ta on Eestis käinud ja kas see meeldib talle jne. Ka kuskil Aasia templis seksimisega vahelejäänud turistid ajasid tegelikult Eesti asja, tehes sellega Eesti maailmas tuntuks, või noh, tõstsid üle kollaste uudiste künnise.

Sellest ka kogu elevus Baeri jutukese ümber. Pole sel ei teaduslikku, ega ka kirjanduslikku väärtust. Natuke saab seda lugedes muheleda ja imestada, kuidas elu-olu ikka vanasti oli ja mida meditsiin endast 200 aasta tagasi kujutas. Ajalugu ja meditsiiniajalugu on huvitavad distsipliinid. Baeri ajal veel bakterid (rääkimata viirustest) ei tundud, seega arvati, et niiske sooõhk tekitab haigusi. Mustus ja niiskus aitavad neid levitada, seda tajuti ka intuitiivselt või vaatlusandmete üldistamise teel.

Toredad väited, mis mulle meelde jäid, olid nt „kuumal ajal muutuvad keha sitked osad pehmeks“ vms ja „üldine halb enesetunne ja hingeahastus“ kui „vahelduva palaviku“ sümptom.

Aga muidu, no ei saa niimoodi üldistada ja stereotüpiseerida, ei saa. Aga eks kolonialistid näevadki endale allutatuid rahvaid ühtlase amorfse homogeense massina, mugavatele lihtsustatud mõttemallidele toetudes on lihtsam eluga toime tulla. Kui vanasti kõlbas teaduslikuks väiteks ka stereotüüpne üldistus või tuginemine kontrollimata andmetele („keegi olla rääkinud, et X maakonnas olla tähniline soetõbi talupoegade seas eriti sage“), siis sai teaduskraade ja professorikohti ikka väga lihtsalt.

Ja üldistusi teeme me tänapäeval sama väsimatult edasi, stereotüpiseerime inimesi mitte ainult rahvuse, vaid igasuguse muu tunnuse alusel. Mugav ja sisseharjunud on käia miljonitest jalgadest kõvaks tallatud radu.

Arvustus.

Suuline hinnang: võta seda kui huumorikirjandust

Hinne: 4/10

Andrei Ivanov Minu Taani onuke. Tuhk

Andrei Ivanov Minu

Taani onuke. Tuhk

LR, 2010

Eestivene autori palju arvustatud ja kiidetud jutustused tegelevad peamiselt kahe teemaga: identiteedi konstrueerimine ja eksiil (nii väline kui sisemine). 

Depressiivsevõitu ja enesehaletsusse kalduvad meenutused nõukogude lapsepõlvest ja elust Pääskülas ning Kalamajas, 1990te ebakindlust tekitanud ühiskondlik-poliitilised muutused, mis nõudsid inimestelt ühtäkki uute väärtuste omaksvõtmist, uue identiteedi määratlemist. Poolenisti vabatahtlik mittekuulumine õieti kuskile – sobitumatus idealiseeritud Lääne-Euroopa kapitalistlikku ühiskonda ja iseseisvunud Eesti uutesse oludesse.

Tegelikult ma ei mõista, miks need jutustused sellist elevust Eesti kirjanduskriitikutes tekitasid. Minu tagasihoidlikul hinnangul on tegemist keskpäraste ja igavavõitu lugudega. 

Proletaarlumpeni peres möödunud lapsepõlv ei ole muidugi meelakkumine ja annab elluastumiseks kesise platvormi, aga sellest on juba palju ja korduvalt kirjutatud. Võib-olla erutas Eesti kirjanduskriitikuid see, muide nagu Hvostovi puhulgi, et keegi „teine“, siiani võõraks peetav, võttis midagi Eesti riigi kohta öelda. Ja see ei olnudki idealiseeriv ihalemine kuuluda... erinevalt tema onust, kes püüdles oma Taani unelma poole.

Rohkem ma midagi ei lisakski.

Siit saab lugeda arutelu mitmel lehel, vt teksti all paremale osutavaid linke, kokku 4 lehte.

Siin on põhjalik arvustus koos sisukirjeldusega. 

Ja veel üks arvustus.

Suuline hinnang: minu meelest ei midagi väljapaistvat, pigem keskpärane, tavaline

Hinne: 6/10

Aili Paju Minu ülikool

Aili Paju
Minu Ülikool
Eesti ajalehed, 2010

Aili Paju avaldab Tartu Ülikoolis õpitud/töötatud 40 aasta jooksul peetud päeviku, kus kirjeldab oma stressi- ja intriigirohket tööd ning karjääri ülikoolis, natuke ka eraelu. Tundub, et ta on hiljem siiski ilustanud ja täiendanud oma päevikut, nt armastuse teema tundub olevat kuidagi kunstlikult vahele põimitud. Ilutsevad ja idealiseeritud, aga samas väga napid armastuse teemalised lõigukesed ei ütle meile autori kohta eriti midagi ega mõjuta tema teisi eluaspekte. Võib-olla soovis autor lihtsalt näidata, et lisaks hämmastava töövõimega laborihiirest kuivik-teadlasele, on ta siiski ka sotsiaalsetele normidele vastav „täiesti terve“ naine, kes lisaks kirele laboris hormoonide määramise vastu on suuteline tundma kirge ka elusa inimese vastu. Armastuse teema mõned aspektid on veidi ebaloogilised, aga kuna autor ise neil väga pikalt ei peatu, siis ei hakka ka mina siin seda üle tähtsustama.

Teine aspekt, miks mulle tundub, et autor on oma päevikut enne avaldamist täiendanud, on julged riigivastased väljaütlemised ajal, kui ta oli KGB jälgimise all. Isegi oma päevikus riigi- ja parteivastaseid mõtteid kirjutada tundus mulle veidi ebaadekvaatne. Teisalt aga, selle päeviku põhjal jäi mulle autorist mulje kui väga sirgjoonelisest ja jäigast inimesest, kes on teisi häirivalt aus ja otsekohene, võimalik, et ta tõesti oli ka oma päevikus julgelt aus.

Ja kolmandaks, päevik on muidugi subjektiivne žanr, raske on hinnata, kui objektiivselt autor selles mainitud inimesi ja olusid kirjeldab. Umbes poole raamatu peal hakkas mind ära tüütama autori hoiak, et ta on ainus lilleke selles pa**meres. Samas, nõustun, et negatiivsetest inimestest on ikka rohkem ja emotsionaalsemalt kirjutada kui toredatest ja tublidest kolleegidest, keda ja kelle tublidust ta ühe lausega möödaminnes mainib. Väga eestlaslik, eks ole. 

Kuskil internetis arutleti, et see raamat on justkui kättemaks, ja et ei tohiks praeguseks juba surnud inimesi ikka niimoodi negatiivselt kirjeldada ja üldse, kuidas siis meie üllas alma mater sai olla selline intrigantide, pugejate ja karjeristide ussipesa.

Selle arvamusega ma nõus ei ole. Pigem on autor oma julges otsekohesuses hästi teinud ja eeldatavasti ausalt tollaseid olusid kirjeldanud. Olles ise ka 1990ndatel ülikoolis õppinud ja töötanud, küll mitte sellises intriige täis struktuuriüksuses, aga sealgi jõudsid toona veel noore ja naiivse minuni erinevad jutud suurte ülemuste korruptiivsusest, ülikoolist raha väljakantimisest ja enda võõraste sulgedega ehtimisest, teiste ärakasutamisest ja oma nimede lisamisest teadusartiklite autorite loetellu jms. Ja nii ülikoolis kui ka hiljem erinevates ettevõtetes töötades olen näinud sama korduvat skeemi, kus tublide ja töökate naiste kohusetundlikult tehtud tööd esitatakse nende keskpäraste ja küündimatute, kuid see-eest enesekindlate ja auahnete meesülemuste omana. AP võtab seda kui vääramatut loodusjõudu ja paratamatust, võideldes küll vaikselt selle vastu, kuid nõustudes naise igas mõttes madalama positsiooniga teadusmaailmas.

Kohati kisub asi juba liiga tüütult paranoiliseks, no kuidas siis kõik ülemused, erinevates struktuuriüksustes, kus iganes üllas üliinimesest autor ka ei töötaks, kohe tema vastu intriige sepitsema hakkavad? Ja suisa elavhõbedaga mürgitada proovivad?

Ja see, kuidas kõik, kes vähegi viitsisid, tema teadustöö tulemusi kohe enda nime all kasutada tahtsid? Masohhistlik märterluse vari tundub siin ähmastavat objektiivsust. Võimalik, et aja jooksul on autoril välja kujunenud teatud märtri või vabadusvõitleja hoiak ja mida aeg edasi, seda raskem on rollist välja tulla ja ümbritsevaid olusid teistsuguste kui ohtlikena tõlgendada. Otsekohesed ja jäigad inimesed ei püüa teistele meeldida ja teistega iga hinna eest hästi läbi saada, sellest tulenevad ka need konfliktid.

Aga jällegi, kui see kõik oli nii nagu ta kirjeldab, siis minu jaoks on hämmastav autori soov töötada niivõrd suure stressi, kiusamise ja ebaõigluse tingimustes, ilma piisava tunnustuseta. Minu meelest on see eneseuhkuse küsimus - mitte alluda sellisele kohtlemisele, lahkuda ja panustada pigem ettevõttesse, mis töötajaid vääriliselt hindab. Ma ei oleks tema asemel leppinud selliste tingimustega ja talunud 30 aastat sellist demoraliseerivat suhtumist. Aga võib-olla ongi see pigem tugevus, vaatamata kõigele, oma tervise ja pärsitud loomingulisuse hinnaga, eestlasliku jonnaka tuimusega künda oma vagu nagu härg, keda peremees kogu aeg peksab, tööle sunnib ja kunagi ei kiida.

Autori künnihärjalik töövõime tekitab minus aukartust. Lisaks auditoorsele tööle juhendas ta tudengeid, viis läbi seminare ja praktikume, esines loengutega erialaseltsides ja mujal, kirjutas populaarteaduslikku ja ilukirjandust, osales konverentsidel, koostas kandidaadi- ja doktoritöö, tegi laboris 14-tunniseid päevi – müts maha sellise töökuse ja järjepidevuse eest! Tõesti imetlusväärne!

Raamatut võiksid lugeda kõik need, kes on Tartu Ülikoolis õppinud, eriti need, kes tudeerisid meditsiini. Silme ette tulevad kohe Toomemägi, Keemiamaja ja ka need õppejõud ja teised ülikooli tegelased, keda siin nimepidi mainitakse. Väike nostalgialaks lisaks tudengipõlve meenutustele tuleb ka nõukogude aja absurdsuste ja elu-olu kirjeldustest, isegi 1990ndatel, vabas Eestis, toimisid seal vanad sisseharjunud nõukogulikud mõttemallid, küll mitte niivõrd poliitiliselt, vaid majanduslikult. Sel kümnendil oli veel päris paljudel raske end uutele oludele ja mõtteviisile sobivaks kohandada, mida lähemal formaalsele ja parteilisele võimule seisti, seda raskem see oli. Aga mäletan end siis noore idealistina imestavat, kuidas saavad juhuslikud inimesed hõivata positsioone, mille jaoks nad olid selgelt ebapädevad. Selles aspektis pole praegu ka suurt midagi muutunud, eriti avalikus sektoris. Loomulikult on kurb lugeda sellest, kuidas ülikooli juhtisid inimesed, kelle jaoks ei olnud peamine mitte eeldatav ülikooli eesmärk - õppe- ja teadustöö – vaid parteiline ellujäämine ja isikliku kasu tagaajamine. Kuidas ülikool, kes peaks enda alla koondama parimaid ajusid ning olema teadustöö lipulaev, mandus keskpärasusi kultiveerivaks lapitud päästepaadiks. Aga seda olen ma näinud ka teiste lipulaevade puhul. Kui merendusterminitega jätkata, siis võib ülikooli puhul mandumist õigustada tormise poliitmere, stalinistliku mineviku hirmutaaga ja nõukogude absurdiga, aga tänapäevaste lipulaevade mandumise põhjus on ainult keskpärasuse ja küündimatuse taastootmine.

Mõistan täiesti autori kurbust, piinlikkust ja kahjutunnet, mida ta tundis ülikooli küündimatu juhtimise suhtes. Olen samuti seda tundnud nii ülikooli (laiemalt kogu Eesti kõrgharidussüsteemi) kui ka teiste ettevõtete puhul.

Ma ei ole ühtegi tema taimeteaduslikku ega ilukirjanduslikku kirjutist lugenud.

Uurisin veidi netist ka AP kohta ja leidsin sellise saate.

„Kinnismõte“ tundus alguses olevat liiga kitsa ja mõjutatud tähendusega sõna, et sobida raadiosaate pealkirjaks, sellel sõnal on pigem negatiivne tähendus, nt psüühiliste probleemidega inimestel on kinnismõtted. Aga kuulates seda loengut, veendusin, et pealkiri on vägagi sobiv sellele saateformaadile, juhul, kui sinna kutsutakse kõnelema AP suguseid inimesi. Eks igaühel meist on oma lemmik- või läbiv teema (või siis eelarvamused, vandenõuteooriad ja tõepoolest, kinnisideed), kuhu igasugune vestlus varem või hiljem suundub. Vanuse lisandudes see kinnisidee süveneb ja me hakkame tundma vajadust igal võimalusel teisi valgustada ja selgitada, kuidas asjad tegelikult on.

Muide, sõna „tegelikult“ suhtes tekitab see kuulamine allergiat, 20 minuti paiku tahtsin end juba üle kere kratsima hakata ja võitlesin sooviga internetilehitseja kinni panna. Kahjuks lisavad kuulamispiina ka konarlikud laused ja segaseks jäävad, lõpuni arendamata mõtted. Imelik, eluaegse ja populaarse loengupidaja puhul eeldaks ikka veatut elokventsi.

Niisiis, AP’l on tõepoolest oma kinnisidee(d) olemas, näiteks väidab ta, et vanad (eestiaegsed) eestlased sõid väga tervislikult ja olid vaatamata raskele põllutööle terved, ei mingeid seljavalusid jne. No ma ei tea, soolasilk, jahukört ja kartul ei tundu just tervisliku dieedina, pealegi, kasvõi tolleaegset hariduse ja hügieeni taset ning keskmist eluiga vaadates ei saa ma sellise idealistliku väitega nõustuda. Aga niipea, kui hakati enda peenral kasvatatu asemel sööma kolhoosijuurikaid, tulid ka maainimestele haigused. 

AP on ka (või vähemalt aastal 2001 oli) suur GMO vastane.

Muidugi, AP ise leidis rasketel hetkedel abi loodusest, ta puhkas värskes õhus tervisesporti tehes, tõsi küll, tema päevikust ei selgu, mida ta looduses olles sõi, aga igatahes tahtis ta oma tervistavast kogemust teistele laiendada. See pole mingi etteheide, vaieldamatult on looduslähedus, sh ka toidu puhul, erinevate haiguste ravimisel oluline. Lihtsalt tundub mulle AP käsitlus veidi idealiseeritud.

Kokkuvõttes, soovitan seda raamatut ülikoolis käinutele, eriti meedikutele.

Hinne: 7/10