Sarah Winman Kui jumal oli jänes

Sarah Winman
Kui jumal oli jänes
Varrak, 2012

Peaaegu et iga inimese lapsepõlvest, kujunemisaastatest ja elust võiks raamatu- või romaanitäie suuruse loo jutustada. Enamik kirjapandud lugusid ju ongi kellegi elu enam või vähem detailne kirjeldus. Siingi on kirjeldatud minategelase õnnelikku ja turvalist lapsepõlve, täpselt nagu Lindgreni lasteraamatutes, mõistvaid intelligentseid vanemaid, vabadust kujuneda selliseks isikuks nagu parajasti kujuned, sõpruse ja armastuse kogemist jne. Kui hilisemas elus tulebki ette traagilisemaid sündmusi, siis lõpuks laheneb kõik ikkagi hästi, lahkuläinud saavad kokku ja poolikud asjad saavad lõpetatud.

Muhe ja positiivne lugemine. Südamlik, vahel naljakaski. Lugu on tore, puudutab veidi pealispindselt, paneb veidi kaasa elama, aga üdiselt ei vapusta eriti millegagi. Samas, mõnus ajaviide. Naistele ilmselt meeldib rohkem.

Arvamused: 1, 2, 3, 4

Hinne: 8/10

David Suchet Poirot and me

David Suchet
Poirot and me
2013

Tere, minu nimi on see-ja-see ja ma olen BBC Poirot’ (ja üldse teiste Christie ramatute põhjal tehtud filmide) sõltlane. Olen seda olnud juba aastaid. Kuigi ma olen enamikku neist raamatutest eesti keeles lugenud, inglise keeles audiobook’ina kuulanud, telefilme korduvalt näinud, ei suuda ma ikka hoiduda laupäevaõhtut teleka ees veetmast, kui sealt tuleb Poirot, Miss Marple (ja ka Midsomer!). Loomulikult ei suutnud ma hoiduda lugemast seda raamatut ja vaatamast samanimelist telefilmi. Ma tean, et kõik need mõrvalood on lapsikult konstrueeritud, mõrvamotiivid ja -meetodid ei ole tänapäeval veenvad, jne, jne, aga kõige sellega on nagu nunnude kassipiltide ja –videotega, sa tead, et see on naeruväärne, aga vaatad neid ikkagi. Nende filmide vaatamine laupäevaõhtuti pakub teatud turvalisust (et headus võidab alati kuja väe), õdusust ja soojust (nagu oleks üks pehme nurruv kass süles), huumorit ja mida kõike veel. Teraapia, ühesõnaga.

Poirot’ga seonduva fännamine on nagu lubatud patt, mis ainult natuke kahjustab sõltlase tervist, kindlasti vähem kui näiteks igapäevane magusaga liialdamine.

Raamat on ootuspäraselt vähe lugemisnaudingut pakkuv, kuid see-eest annab fännile toredaid faktikillukesi Poirot tegelaskuju tekkimisest ja hilisemast muutumisest. Nägin filmi enne, kui raamatut lugema hakkasin, seega toredamad/naljakamad seigad olid juba teada. Aga sõltlast see ju ei heiduta.

Poirot tekitab ka David Suchet’ suhtes huvi. Mäletan teda ainult ühest üsnagi põnevast filmist, kus ta oli mingi lennukipommitajast moslemiterrorist. Peaks kohe teisigi ta osalusega filme vaatama.

Kõik fännid on seda juba lugenud, loevad parajasti või lähitulevikus plaanivad lugeda.

Kas meil on ka mingi ühine salamärk, et üksteist ära tunda?

Veel sisukokkuvõtteid ja arvamusi: 1, 2, 3, 4

Hinne: 7/10

David E. Hoffmann The Dead Hand

David E. Hoffmann

The Dead Hand: 

The Untold Story of the Cold War 

Arms Race and Its Dangerous Legacy

Doubleday, 2009

Külma sõja aegse lapsepõlvega käisid mul kaasas ka pidevad tuumasõja teemalised õudusunenäod ja veendumus, et kolmas maailmasõda on vältimatu ja juhtub veel minu eluajal. 1980te esimese poole paranoia ja sagenenud tsiviilkaitseõppused, sh koolis vatimarlimaskide tegemine ja jubedalt undava sireeni saatel koolimaja keldrigarderoobi varjumine, kohustuslikus korras mustvalgete venekeelsete õppefilmide vaatamine, kus õõvastava muusika saatel hauatagune meeshääl kirjeldas tuumaplahvatuse kõiki etappe, põletusastmeid sõltuvalt sellest, kui kaugel epitsentrist ohvrid viibima juhtusid, varjendite ehitamist jms. Tean, et lapsi, kes kõigest sellest psüühilise trauma said, oli peale minu veel mitmeid. Sestap kannangi seda teemat ka vanuigi südames ja loen/kuulan muudkui külma ja tuumasõja ning –relvade teemalisi raamatuid.

Kuna ma olin mures peatselt kohalejõudvate termotuumarakettide pärast, vaatasin ma regulaarselt tolleaegseid uudiseid, kus Reaganit esitati verejanulise sõjardina, kes kohe, kui kõnepuldist lahkub, suundub punast nuppu vajutama, et raketid meie poole teele saata.

Siis tuli perestroika ja Gorba kohtus Reaganiga Rejkjavikis, kus küll erilisi desarmeerimise kokkuleppeid ei saavutatud, kuid juba ainuüksi see kohtumise fakt mõjus kuidagi lootustandvalt. Mäletan selgesti seda hetke, kui mõtlesin, et tuumasõda vist siiski ei tule.

See raamat on huvitav lugemine (muidugi tõelisele fännile!), mis on kirjutatud Ameerika silmade läbi, seetõttu ei pääse siin-seal neile omasest pateetikast, aga õnneks see ei hakka domineerima. Huvitav oli teada, et mõlema vaenupoole presidendid tegelikult kartsid tuumasõda (vallandada). Päris naljakas oli see koht, kus nii Reagan kui Brežnev pidid harjutama rakettide teele saatmist ja kuidas mõlemad olid hirmul ja küsisid korduvalt üle, kas see ikka on ainult harjutus ja päriselt ükski rakett nende nupuvajutuse tagajärjel lendu ei lähe.

Autor on ajakirjanik, seega on see hoogsalt ja põnevalt kirjutatud, eriti N Liidu bioloogilise relva arendamist puudutav osa.

Hinne: 10/10

Loe raamatu kohta: 1, 2, 3, 4

Larry Niven, Jerry Pournelle Lucifer's Hammer

Larry Niven, Jerry Pournelle  

Lucifer's Hammer

1977

Me mäletame neid 1990te ja 2000te katastroofifilme, mida millegipärast paarikaupa tehti: kahes filmis kukkus miskine tükk kosmosest maa peale ja teises hakkas vulkaan kontrollimatult purskama ja segas inimeste hästi korraldatud elu. No neid tüki kukkumise filme on erinevaid hiljemgi tehtud, see žanr on üsna kitsapiiriline, midagi peale arvutiga joonistatud üleüldise kaose ja hävingu, mis on ilus ja põnev vaadata, sinna eriti juurde lisada ei saa, peale ameeriklaste ennastsalgava ponnistamise planeedi ja inimkonna säilimiseks. Üldiselt lõpeb kõik hästi, mõned kangelased peavad küll surema, aga planeet päästetakse ja inimkond jääb ellu. Väike armastuslugu või lahku läinud paari taasühinemine ka, et melodraamat oleks, ja võidabki kõige tugevam jõud maailmas – armastus – isegi võimsaimad loodusjõud.

See raamat on kirjutatud tunduvalt varem ja nendest filmidest üksjagu pessimistlikumas toonis. Häving on globaalne: kukubki kosmosest tükk alla, tsunami pühib üle maakera ja ellu jäävad üksikud inimesed, kes grupeeruvad, tõsi küll, enne üksteist arutult maha nottides, sest eluks vajalikke ressursse on imevähe järel, ja siis hakkavad elama feodaalkorra stiilis elukorralduses, üksteisega sõjajalal olevate ühe tugeva isase ümber koondunud gruppidena. Tugev isane on ka enne palju formaalset ja/või sõjalist võimu omanud tegelane, nt senaator vms.

Enne, kui mingigi organiseeritud elukorraldus taastub, näitavad inimesed üksteisele oma kõige inetumat külge. Ajastule omaselt käsitletakse ka (USA) rassismi teemat, võimu korrumpeerumist jms. 1977. aastal ilmunud raamat on samas üllatavalt kaasaegne ja usutavalt mõjuva detailsusega. Kuivad teadusfaktid komeedi liikumissuuna muutmisest ja Maale lähenemisest loovad mõnusalt äreva katastroofi eelaimduse, ka sellele järgnevate päevade, nädalate ja kuude täpne määratlemine jätab mulje tõeliste sündmuste kroonikast.

Selle raamatu väärtust suurendab selle kirjutamise varajane aeg, eriti võrreldes tänapäevaste maailmalõpu üllitistega.

Omas žanris täitsa tegija, teemast huvitatutele soovitan.

Teiste arvamused.

Hinne: 7/10

Michael Bar-Zohar, Nissim Mishal MOSSAD

Michael Bar-Zohar, Nissim Mishal 

MOSSAD: Iisraeli salaluure 

suured operatsioonid

FUTU Print OÜ

2013

Luuremaailm on omamoodi põnev, pakkudes selles osalejatele reisimis-, seiklus- ja vaheldusrikast elu, aga kahjuks ka liiga suurt tõenäosust vangi langeda, piinatud ja tapetud saada. Kahjuks ütlevad pea kõik luuleorganisatsioonid oma luurajatest lahti ja väidavad, et ei tunne neid luurajaid ega tea käimasolevast operatsioonist midagi. Olen tihtipeale mõelnud, et mul on mitmeid omadusi, mis oleksid luurajaks hakkamise puhul tugevaks eeliseks, samas on ka mitmeid nõrku külgi, ja mis peamine, mul ei ole suurt ideed, piisavat idealismi, ideoloogiat ega ka küllaldasel määral rahaahnust, et oma elu ja tervist ohtu seada. Seega, vastavasisulisi tööpakkumisi palun mitte saata, lepin spiooniteema jälgimisel kõrvalseisja staatusega.

Vahel tehakse nii elusatest kui ka surnud spioonidest nende kodumaal rahvuskangelased, aga ka see ei ole minu jaoks mingi motivaator.

Mossad on tehniliselt ilmselt nagu iga teinegi luureorganisatsioon, eristavaks jooneks teistest suurem rahvusidee ja kättemaks luureoperatsioonide ajendina. Mis seal salata, mina näiteks leian samuti, et isiklik ja füüsiline kättemaks on nii mõnelgi puhul täiesti asjakohane.

Raamatus kirjeldatakse ladusalt, kuid siiski ajakirjanduslikult pealiskaudselt erinevaid Mossadi operatsioone, pakun, et enamik teab näiteks 1972. aasta Müncheni olümpiamängudel toimunut (sellest on tehtud ka väga põnev film) ja sellele järgnenud kättemaksumissiooni.

Ja kogu see Lähis-Ida konflikt, mis minu meelest kestab igavesti, või siis vähemalt senikaua, kuni inimkond ei loobu religioonidest, pakkus minevikus nii mitmeidki atentaate ja sõjalisi operatsioone.

Raamat ei ole teatmeteosena lakooniline, sellel on siiski veidi liha luudele kasvatatud, ometi ei laskuta väga sügavale taustadesse ja nüanssidesse. No aga mida ma kurdan, kui tahan luureteemalist põnevat ilukirjandust, tuleb lugeda Ludlumit ja Tom Clancyt.

Kokkuvõttes, teemast huvitatul tasub lugeda, aga midagi vapustavalt uut see raamat ei sisalda.

Hinne: 7/10

Arvustus

Bill Bryson A Walk in the Woods

Bill Bryson

A Walk in the Woods: Rediscovering America on the Appalachian Trail

1998

Mulle meeldib ka looduses matkata, vähemalt ma ise nimetan seda tegevust matkamiseks, ometi ei kvalifitseeru ma täisvereliseks matkajaks, sest

1. ma ei taha kanda terve päeva seljas 20-kilogrammist seljakotti
2. matkaraja profiil võiks olla laugemapoolne
3. õhtul tahaks siiski pesta ka (sooja veega)
4. telgis olen nõus magama max 2 ööd
5. kiirpudrud jms matkatoit on täiesti out
6. mitu päeva järjest hommikust õhtuni kõndimine (isegi ilma nende faktoriteta – seljakott, telk, pesematus, kiirpuder) läheb tüütuks kätte

Tundub, et ma ei kvalifitseerugi üldse matkajaks, pigem looduses jalutajaks…

Autor võttis ette 2200-miilise Apalatšide matkaraja, kutsudes endale kambajõmmiks tugevas ülekaalus endisest alkohoolikust koolivenna. Loomulikult kujunes nende teekonnast koomiline seiklus (mitte just suisa „Kolm meest paadis…“ stiilis, aga midagi sinnapoole). Nad ületavad mitmekuulisel teekonnal erinevaid raskusi ja eelkõige iseennast, kohtuvad rajal erinevate inimestega (kardetud karudega siiski õnneks mitte), võtavad kõvasti alla, saavutavad sportliku vormi ja seda kõike tehes kirjeldab autor, (kellele kuulub minu sügav lugupidamine ja imetlus suurepärase jutuvestmisoskuse eest) USA inimeste elu-olu, erinevaid matkajatüüpe, loodushoiu ja metsamajanduse olukorda, rahvusparkide haldamist jms. Autor on kaua elanud Inglismaal, seega on tema vaade USAle veidi kõrvalseisja oma ja see lisab ta jutustusele mõnusat irooniat.

Matka ettevalmistava etapi (raamatute lugemine, matkavarustuse ostmine ja matkakaaslase otsimine) kirjeldus on hoogsalt naljakas ja loob üsna kõrged ootused loo järgnevale arengule. Mõningane pingelangus ja pettumus (nad ei käinudki kogu matkarada läbi, vahepeal „varastasid“ mõne jupi, hääletades end auto peale jne) ei kahanda siiski ülihead kogumuljet. Jällegi on tegemist ülikvaliteetse meelelahutusega, milles ei puudu ka väike hariv aspekt. Kavatsen kuulata veel tema teisi raamatuid (nt reisimisest Euroopas).

See raamat on kõigile neile, kes kasvõi kordki elus on metsas seenel käinud või kuskil rabas laudteel 2-kilomeetrise jalutuskäigu teinud.

Hinne: 10/10

Bill Bryson A Short History of Nearly Everything

Bill Bryson

A Short History of Nearly Everything

2003

Kuulates seda mõnusa irooniaga pikitud ja ladusalt voolavat jutustust, tabasin end mõttelt, et miks küll ei olnud minu põhikooli aegsed loodusainete õpikuid sellised. Autor paneb sujuvalt kokku põhilise geoloogiast, geograafiast, füüsikast, keemiast, bioloogiast, paleontoloogiast, botaanikast, loob nendest koolides siiani rangelt eraldiseisvatest ja omavahel koordineerimata valdkondadest sujuva terviku, teeb kõrvalepõikeid teadusajalukku, lisab naljakaid seiku esimeste teadlaste ja avastajate isikust, jõuab tänapäeva kliimamuutuste ja inimese tervise käsitlusteni, hoides ühtlaselt lugeja/kuulaja huvi üleval ning olles parajal määral pealiskaudne ja fun. Sealjuures ei anna ta isiklikke hinnanguid nö suurtele teemadele, nagu religioon ja inimeseks olemine, tema irooniline hoiak lisab loole siin-seal vürtsi, kuid jääb siiski neutraalseks.

Ülimalt kvaliteetne populaarteaduslik meelelahutus, seda võib soovitada nii täiskasvanutele, kes on omaaegse kuiva loodusteaduste kooliprogrammi unustanud, kui ka lastele, keda saab märkamatult ja täiskasvanute poolse nähtava välise surveta õppimise ja teadmiste juurde meelitada.

Hinne: 10/10

Anna Funder Stasiland

Anna Funder

Stasiland

True stories from behind the Berlin wall

2003

Austraallannast germanofiil elab 1990tel Ida-Saksas ja kirjutab raamatut Stasi agentidest ja nende poolt jälgitud inimestest. Ta teeb intervjuusid mõlema „poole“ esindajatega, kes, vaatamata Saksamaa taasühinemisele, elavad enam või vähem avalikult oma endisaegses maailmas.

Minu meelest kajastavad tegelikku ja „suurt“ ajalugu, sündmusi ja nende tagajärgi just nende keskmesse sattunud „väikeste“ inimeste isiklikud lood, mitte ainult kindralite ja presidentide otsused. Igatsust DDRi järele olen näinud mitmes erinevas teemakohases dokumentaalfilmis ja intervjuudes-meenutustes, ka siin raamatus on näha, kuidas nii stasilased ise kui ka nende ohvrid ei suuda vabaneda minevikuvarjudest ja kohaneda muutunud ühiskonnakorraga.

Väidetavalt oli SDV-s endistest idabloki maadest kõige tihedamalt Stasi agente (suhtarvuna elanike koguarvu), kordades rohkem kui N Liidus, näiteks. Endised „kaastöötajad“ ja pealekaebajad tunnevad end nüüd veidi ebakindlalt, kuid nagu ikka, kõige suuremad kurjategijad jõudsid olulisemad toimikud Berliini müüri langemise ajal hävitada.

Raamat on tempokas, igavaks ei lähe, pakub ajaloohuvilistele kvaliteetset meelelahutust ja mõningaid teadmisekilde.

Arvustus

Hinne: 8/10

Helmut Roewer Hammas hamba vastu

Helmut Roewer

Hammas hamba vastu

Saksamaa ja Nõukogude Liit 

külmas sõjas

Tammerraamat, 2011

Kui guugeldasin seda raamatut, et leida teisi eestikeelseid arvustusi, viitas see pealkiri ainult hambaravi- ja ususaitidele. Ühe arvustuse siiski leidsin.

Teema on iseenesest väga huvitav, kuid kahjuks pole raamat sugugi hästi kirjutatud. Luureoperatsioonide põneva lahtikirjutamise asemel on tegemist nimedest, aastaarvudest ja akronüümidest kubiseva hüpliku tekstiga, mida on väsitav ja tüütu lugeda. Huvitavaid fakte seal leidub, kuid taustu ei avata ja laiemale analüüsile ruumi pole jäetud. Kui ma tahan lugeda entsüklopeediat, siis ma otsin välja entsüklopeedia, mis pakub neutraalset faktiinfot, siin aga rikkus autori isiklik irooniline seisukohavõtt selle vähesegi huvi, mis mul teksti vastu oli. Autor ise oli seotud Lääne-Saksa luurega, seega siseinfot peaks tal küllaga olema, et kirjutada külma sõja aegsetest vastasseisudest haaravalt ja analüüsivalt.

Meelde jäi see, et Lääne-Saksa valitsuses, ministeeriumides ja luureringkondades oli palju Saksa DV’st pärit topeltagente, nõrga mulje jätsid lääne-sakslased kuidagi.

Täielik pettumus, ei tasu aega raisata, loe parem wikipeediat.

Hinne: 2/10

Eric Schlosser Command and Control

Eric Schlosser Command and Control:

Nuclear Weapons, 

the Damascus Accident, 

and the Illusion of Safety

2013

Ülipõnev ülevaade USA tuumarelvade arendamise ajaloost ja sellest, kuidas tehti strateegilisi ja taktikalisi plaane võimalikuks tuumasõjaks, kuidas need plaanid muutusid koos strateegilistelt pommitajatelt ballistilistele rakettidele üleminekuga, ja kuidas, õnneks küll õnnelike tagajärgedega õnnetuste tulemusena hakati mõtlema tuumapommide ja –rakettide käitlemise ohutusele. Tööohutus on süsteemse (juhtimis)teemana üsna hiline nähtus, ka USA sõjavägi pidi ikka mitu lennukit kräššima ja mitmeid pomme maha/merre pillama, enne kui nende käitlemise reeglitele ja ohutuse tagamisele üldse mõtlema hakati.

Ajaloolise ülevaatele on vahele pikitud põhjalikum kirjeldus 1980. aasta intsidendist (pealkirjas mainitud Damascus accident) ühes ballistilise raketi kaevus(?) („silo“ öeldakse selle kohta inglise keeles), lugu areneb nagu äkšõnpõnevik, aga ka ajalooline osa on haarav ja väga hästi kirjutatud. Üldisemalt öeldes räägib see raamat ka üldse erinevatest juhtimisstiilidest ja metoodikatest, süsteemianalüüsi arengust ja riskijuhtimisest.

Viktoriiniküsimus:

Kus saavad noored, vaevu keskkooli läbinud nolgid näppida miljoneid dollareid maksumaksja raha maksnud tehnikat, mille puhul nende vähestegi käitlus- ja ohutusreeglite rikkumine võib endaga kaasa tuua ülisuuri kahjusid ja sadadesse tuhandetesse ulatuva hukkunute arvu?

Õige, ikka sõjaväes.

Inimesed kui liik on ju üldiselt rumalad, laisad ja põhjendamatult enesekindlad. Maailmal on siiani ikka väga roppu moodi vedanud, et mingit suuremat, globaalse mõjuga tuumaõnnetust pole juhtunud, kui just Tšernobõl välja jätta. Meenutades näiteks Hindenburgi või kasvõi Titanicut, siis õpivad inimesed (kui õpivad) midagi alles pärast juhtunud õnnetust. Loomulikult, enne, kui süsteemi või tehnika nõrgad kohad pole õnnetuses välja tulnud, on inseneridel raske kõiki võimalikke rikkeid ette ennustada, nii peabki osa inimesi tulevaste põlvede turvalisuse eest omaenda eluga maksma.

Kuulasin seda audiobuukina, lugu on nii haarav, et raske oli end sellest lahti rebida ja midagi muud tegema hakata.

Minusugusele külma sõja ja tuumarelvastuse fännile tõeline maiuspala, ten points, ma ütlen!

Hinna: 10/10

Mõned põhjalikumad arvustused 1, 2, 3

Vt ka videot

Ronald Kessler FBI saladused

Ronald Kessler

FBI saladused

Tänapäev, 2012

See on järjekordne ajakirjanikule tüüpiliselt kirjutatud raamat, mis pakub lobedat meelelahutust, klatši, kontrollimata fakte läbisegi dokumenteeritud allikate ja asjaosaliste endi antud infoga.

Teemast huvitatule pole siin väga palju uut, näiteks nii FBI kauaaegse direktori Hooveri juhtimisstiil ja veidrused, kui ka kuulsate spioonide (Hansseni) tabamine. Veidi kirjutab moslemiterroristidest, veidi maffiategelaste kodudesse salaja lutikate paigaldamisest, muid noppeid siit ja sealt. 

Lühikeste peatükkide formaat ei võimalda sügavamat analüüsi ja seoste loomist, seda aga selle raamatu sihtgrupp tõenäoliselt ei oota ka.

Ma ei teagi, miks ma seda raamatut lugema hakkasin, võib-olla langesin rumalalt pealkirja labasesse turunduslõksu.

Tekst on ladus, hästi tõlgitud, lugeda on tore, aga lõpuks on see raamat siiski nagu kiirtoit, pakub kiiret naudingut, kuid pikemas perspektiivis jätab kõhu tühjaks.

Üldine hinnang: otseselt halb ei ole, samas selle lugemine pole ka väga vajalik, aga sobib näiteks suvepuhkuse kergeks meelelahutuslugemiseks

Hinne: 6/10

Ray Bradbury Marsi kroonikad

Ray Bradbury

Marsi kroonikad

Eesti Raamat 1974

Mirabilia sari tekitab minus lapsepõlve nostalgiat. Raamatukogudes olid need raamatud eriti nõutud, koltunud-võidunud kapsaks loetud, kuid sellegipoolest otsisin seda sarja riiulitelt alati esimesena. Tegelikult ma ei mäleta, kas ma kunagi lapsepõlves lugesin Marsi kroonikaid või mitte, igatahes nüüd puhkusel seda lugedes tundus selle kaas tuttav, kuid sisu mitte.

Ma ei ole praegu ega pole ka noorest peast olnud eriline ulmefänn, nõuka-ajal sai lihtsalt loetud peaaegu kõike, mida Lääne kirjandusest tõlgiti. Selline varane 1950-1960te naiivsevõitu ja humanistlik ulme mulle täitsa meeldib (nt Strugatskid). Lugedes paigutasin raamatu kirjutamisaja 1950tesse, tegelikult valmis see suisa 1940te lõpul. Ajastu kumab läbi praegusele lugejale ülemäärases ja vananenud mehhaanikas, varases lampelektroonikas (kui nii võib väljenduda) ja loomulikult digiajastu-eelses „tulevikutehnoloogiate“ kirjeldamises. Samuti külma sõja aegne tuumakonflikt oli kuidagi sellele ajastule omaselt kirjeldatud. Mõtlesin mõningase murega, kuigi guugeldada ei viitsinud, kas siis 1950tel tõesti veel usuti, et Marsil on kanalid ja leidub vett? Minu meelest mitte, aga kes viitsib, vaatab järele.

Ja soorollid! Selgub, et ka Marsil tegeleb naissoost marslane peamiselt tolmu pühkimise ja söögivalmistamisega ja meessoost marslane istub oma kabinetis mitte midagi tehes (kui irratsionaalse ja emotsioneeriva naismarslase korralekutsumist just millegi tegemiseks pidada). Silme ette tulevad Ameerika 1960te filmid, kus mehed olid karmid kauboid ja naised tegelesid peamiselt abitu kriiskamise ja nutmisega, neid tuli pidevalt sülle võttes päästa ja nende juhitamatu looma(u)likkus vajas karmi kätt ja paikapanemist.

Loo moraal on aga ajastuülene – kõik, mida valge mehe (siin konkreetsemalt ameeriklaste) käsi puudutab, muutub tuhaks ja hävineb. Inimesed hävitavad end oma koduplaneedil ja loomulikult ka kogu marslaste tsivilisatsiooni.

Tore lugemine, tahaksin lausa kasutada sõna „nunnu“ selle raamatu kohta.

Arvustused 1, 2

Hinne: 8/10

Virkko Lepassalu Süümepiinadeta

Virkko Lepassalu  

Süümepiinadeta

Georg ja Lennart Meri sidemetest 

eriteenistustega ja selle tagajärgedest

2005

Ma hääletasin küll 1992. aastal Meri poolt, kuid sellegipoolest pole ma kunagi aru saanud tema isikukultuseni küündivast ülistamisest. Mida erilist on ühes isekas, hoolimatus, aega planeerida mitte suutvas ilutsevas ülbikus? Lokkispäise kommuga võrreldes oli ta võib-olla parem noore Eesti vabariigi esindaja välismaal, oma keele- ja muljeavaldamisoskusega, kuid tippjuhina siiski ebaprofessionaalne. Mäletan, et mõtlesin juba tollal teatud kahtlusega, kuidas tüüp sai nii vabalt mööda välismaad käia veel nõuka-ajal, kui ta ei kirjutanud oma reisidest KGBle aruandeid. Lepassalu väidab, et kirjutaski.

Raamat pakub huvitavaid mõtteid KGB karvasest käest, mis korraldas VEKSAlaste tegevust, omaaegne õigeusu kirikule maade jagamine oli samuti uus teema minu jaoks.

Ajakirjanikust autori tekst on ladusalt loetav, autori seisukohad kumavad küll sageli läbi, aga see pole VL’ile ainuomane nõrkus.

Lähiajaloost huvitatutel täitsa tasub lugeda.

Erinevad arvamused samal ja lähedasel teemal; 1, 2, 3, 4, 5

Hinne: 7/10

Virkko Lepassalu Balmagesi lapsed

Virkko Lepassalu

Balmagesi lapsed

Pegasus, 2012

Kiire, lobe ja muidugi pealiskaudne lugemine sellest, kuidas nõuka-ajal välismaalastega äri tehti, kunstiväärtusi välismaale smugeldati ja kuidas KGB karvane käsi selles smugeldamises sees oli. Tuleb välja, et Balmages oli kõikide Viru ärikate vaimne isa ja eeskuju, kelle ärihaare kasvas üsna suureks.

Teema on iseenesest huvitav, kuid raamat pole piisavalt sügav, pigem jätab lõpuks rahulolematusetunde sisse, tahaks justkui poolikuks ja lõpuni rääkimata jäänud lugu edasi lugeda. Aga võib-olla on asi ka selles, et nende tehingute asjaosalised elavad ja toimetavad veel meie keskel edasi, mõnest endisest ärikast on saanud (ja praeguseks ka jäänud) Eesti mõistes suur ärimees. Kui riigisüsteem vahetus, ei suutnud kõik sellega kohaneda, sestap ka paljusid kasvõi 1990te maffiaärikaid pole praeguseks enam elavate kirjas.

Kiire sutsakas lähiajalukku, huvilistel tasub täitsa lugeda.

Väike arvustus

Hinne: 7/10

Ian MacEvan Päikesest

Ian MacEvan

Päikesest

Tänapäev, 2011

Banaalsevõitu lugu füüsikaprofessorist, kes on olnud viis korda abielus, kel on olnud lugematu arv armukesi, kuid kes seejuures pole teab mis hurmur-adonis, pigem ülekaaluline kiilanev püknik, kes varastab oma noore kolleegi teadusideed ja lõpetab üsnagi ootuspäraselt.

Raamat on ladusalt loetav, ei muutu igavaks ega tüütuks, samas ei raputa ka teravate elamustega. Keskmine lugu, otseselt ajaraisk just ei ole, kuid midagi juurde ka ei anna. Võib vabalt jätta lugemata.

Hinne: 6/10

Amélie Nothomb Sinihabe

Amélie Nothomb

Sinihabe

Tänapäev, 2012

Seekordne Nothombi raamatuke meeldis mulle tema eelnevatest rohkem. Lõbus, leidlik, mänguline dialoog, mis samas ei ilutse asjata, vaid pakub intellektuaalselt mängulist naudingut.

Kuigi me kõik teame sinihabeme muinasjuttu, suudab autor siin põnevust kenasti ülal hoida, lisaks teksti ja keele- ning mõttekasutuse esteetikale pakub ka sisu, st tegelaste veidi snobistlikku „eluolu“ võluvat ja fun’i jälgimist.

Nauditav lugemine ühe päevaga ja järjest lugemiseks.

Nagu tubateater, aga ilma piinlike sõnaputerduste, köhatuste ja lavalaudade naginata.

Hoiatus: tekitab isu hea ja õige šampuse järele.

Braavo!

Arvustused 1, 2, 3

Hinne: 10/10

David Mitchell Pilveatlas

David Mitchell

Pilveatlas

Varrak, 2006

Sama autori Varikirjas meeldis mulle väga. Varikirjas on ta esimene romaan, võib-olla seetõttu tunduski see eriliselt värske, leidlik ja haarav. Pilveatlases kasutab DM sama struktuuri – mitu erinevat lugu, seotud vihjeliselt ja lõdvalt, põimuvad omavahel, kandes läbivalt sama ideed – valge mehe kõikehävitavat ahnust ja kurjust. Hävitatakse üksikisikuid, naaberrahvaid, tsivilisatsioone raha ja võimu nimel. Moraliseeriv idee ei muutu läilaks, kohatine huumor ja iroonia ei sunni lugejat autorit liiga tõsiselt võtma. Järjekordselt peab imetlema autori leidlikkust ja fantaasiat, peaks ta teisi raamatuid ka lugema.

Raamatul põhinev film on aga hüplikult hakitud, lisaks on see minu meelest ka liiga moraliseerivalt imal. Vaataja, kes pole enne raamatut lugenud, ei pruugi lugude seostest üldse aru saada, seal võimendub see uuel ajastul uues kehas sündimise ja sama sünnimärki kandmise idee ikka liiga palju. Mind häiris ka samade näitlejate kasutamine mitmes rollis, tegemist ei ole ju justkui säästueelarvelise telesarjaga, kus seda vahel juhtub, ilmselgelt oli siin see taotluslik, aga see koos koleda ebaloomuliku grimmiga (nt noorte inimeste vanaks tegemisel) muutis mulje pigem groteskseks.

Rohkem saab raamatu sisu kohta lugeda siit.

Arvustus Sirbis.

Intervjuu autoriga.

Tasub lugeda!

Hinne: 9/10

Ludmila Ulitskaja Imaago

Ludmila Ulitskaja

Imaago

Tänapäev, 2011

Raamat kirjeldab alguses kolme koolipoisist sõbra elu Stalini ajastul, hiljem, kui nad on täiskasvanuks saanud, keskendutakse pigem neist ühe, Ilja, tegemistele ja tema tutvusringkonnale, ülejäänud kahest sõbrast libisetakse kiiremini üle. Raamat on üsna detailirohke, samas mitte silmipimestavalt võluva stiiliga, kohe pärast Lazari naisi tundub selle stiil isegi igavavõitu. Samas, lugu ise voolab sujuvalt ja päris igavaks ei lähe, kohati aga natuke venivaks küll (kokku tuli üle 570 lehekülje).

(Pea)tegelased kuuluvad kultuurimaailma, muusik, luuletaja, fotograaf, kes hiljem muutub samizdati levitajaks, kõigist neist saavad, tõsi küll, kes rohkem, kes vähem kogemata või vastu tahtmist, nõukogude dissidendid, KGB jälitab ja kiusab neid jne. Meeldiv on lugeda, et nõukogude vene inimesed ei olnud kõik võimule lojaalsed ja passiivsed ajupestud zombied. Tegelasi ja nende nimesid ja muid detaile oli hirmus palju, mõnede puhul unistasin ma seosed teistega sujuvalt ära, aga ei viitsinud ka eestpoolt uuesti lapata ja neid tuvastada.

Olen juba ammu mõelnud seda, et kultuur üldisemalt, aga kirjandus eriti ja luule kõige erilisemalt, muutub vähemalt vene kultuuris mingiks dissidentlusele ainuomaseks päästvaks õlekõrreks või identiteeti loovaks ühisnimetajaks. Justkui auasi on suuta peast tsiteerida ära keelatud ja/või põlu all olevate poeetide luulet, dissidendi identiteedi sisse kuulub ka selle luule nautimine või nautimise mulje jätmine. Aga võib-olla ei ole see ainult venelik nähtus, mine sa tea.

Ja mis veel luulesse puutub, siis pean nõustuma selle arvustusega, pärast paari esimest ei suutnud minagi neid lapsikuid luulekäkerdisi lugeda, vaid jätsin need julmalt vahele.

Olen terve oma elu väga palju lugenud ja armastan raamatuid väga, siin aga muutuvad need veidi fetišiks, mis aitavad dissident olla (identiteet) ja sellest tulenevatest raskustest (KGB) üle saada. Raamatud aitavad isiksusel kujuneda eriti nooruses, kardan, et küünilises keskeas nende mõju ja õilistav toime siiski väheneb. Või lihtsalt tajutundlikkus väheneb, illusioonid tuhmuvad ja pettumused uhuvad ideaalid minema.

Lugedes mõtlesin veel, eriti raamatu alguskolmandikus, et lugu räägib justkui mitte millestki, tavaliste inimeste elu olmelised detailid, ootasin, millal siis tuleb laiem üldistav teema või loo moraal. No mis see siis on, kohanemine või kohanematus, inimsuhted, suhted võimuga, kodanikujulgus vms? See dissidentlus tundus kuidagi hambutu ja nõrk, no ma saan aru, et vägivald poleks olnud väga tervislik, aga intellektuaalse vastuhaku mõju on jäänud ikka väga väikeseks, kui üle 80% Venemaa elanikke toetab Putinit. Kui ma oleksin endine (või ka praegune) dissident Venemaal, tunneksin end ikka täiesti läbikukkununa.

Üldiselt täitsa tasub lugeda.

Arvustus

Hinne: 9/10

Maria Stepnova Lazari naised

Maria Stepnova

Lazari naised

Tänapäev, 2012

Seda raamatut tuleb lugeda ennekõike selle üliekspressiivse, värskendava kõrvakiiluna mõjuva, veidi harjumatult ilmeka ja lopsaka stiili pärast. Tundub, et tõlkes pole sellest midagi kaduma läinud. Naljakad ja iroonilised detailid on kõik omal kohal ja võrdselt nauditavad.

Väga venelik, igas heas mõttes naiselik, tõeline ja päris, aga samas ka tänapäevane romaan ühe perekonna mitme põlvkonna esindajate eludest tsaariaegsest Venemaast kuni 1990-te rämekapitalistliku ajastuni. 

Romaan päris armastustest ja selle illusoorsest variandist ning armastuse puudumisest.

Väga kvaliteetne tekst, nauditav lugemine, soovitan täiega!

Arvustus

Hinne: 10/10

Javier Marias Oxfordi romaan

Javier Marias

Oxfordi romaan

Varrak, 2012

Olin selle raamatu kohta eelnevalt kiitvaid hinnanguid kuulnud, seega olid mu ootused lugema asudes üsna kõrged. Ja ega see halb raamat iseenesest polegi, tekst on tihe ja keskendumist nõudev, lõikudepikkused põimlaused nõuavad süvenenult lugemist, lehekülgedepikkused lõigud kaasa mõtlemist. Siin ei ole hõredust ja pealiskaudsust, mida viimasel ajal kipun moodsatele tekstidele ette heitma, pigem upub lugeja detailiküllusesse ja kirjeldustesse ära, kõikide detailide meelespidamine ja jälgimine isegi väsitab veidi. Aga see-eest pakub ka esteetilist naudingut vastava kalduvusega lugejale.

Ootasin raamatust rohkem Oxfordi akadeemilise elu kirjeldamist, õppejõudude omavaheliste suhete ja intriigide kommenteerimist, nähtuna ajutiselt seal viibiva välismaalasest kõrvalseisja pilguga, võib-olla ka Oxfordis õppivate tudengite kohta midagi, aga lugesin hoopis autori armulugu ühe õppejõu naisega. Autorist külalisõppejõud oli seal viibitud aja jooksul selgelt alakoormatud, ka ei saanud/tahtnud ta külmade inglastega väga sotsialiseeruda. Mõnda kolleegi ta kirjeldab/analüüsib küll pikemalt, kuid tervikpilti tolleaegsest Oxfordi akadeemilisest elust siiski ei loo. Autor võinuks ju aimata, see läheks lugejatele rohkem korda kui üks järjekordne banaalne abielurikkumine.

Kokkuvõttes kahju loetud ajast pole, vähemalt esteetilis-intellektuaalset naudingut see tekst pakub.

Arvustus

Teiste blogijate erinevad arvamused 1, 2, 3

Hinne: 7/10