Ray
Bradbury
Marsi
kroonikad
Eesti
Raamat 1974
|
Ma ei ole praegu ega pole ka noorest peast olnud eriline ulmefänn,
nõuka-ajal sai lihtsalt loetud peaaegu kõike, mida Lääne kirjandusest tõlgiti.
Selline varane 1950-1960te naiivsevõitu ja humanistlik ulme mulle täitsa meeldib
(nt Strugatskid). Lugedes paigutasin raamatu kirjutamisaja 1950tesse,
tegelikult valmis see suisa 1940te lõpul. Ajastu kumab läbi praegusele lugejale
ülemäärases ja vananenud mehhaanikas, varases lampelektroonikas (kui nii võib
väljenduda) ja loomulikult digiajastu-eelses „tulevikutehnoloogiate“
kirjeldamises. Samuti külma sõja aegne tuumakonflikt oli kuidagi sellele
ajastule omaselt kirjeldatud. Mõtlesin mõningase murega, kuigi guugeldada ei
viitsinud, kas siis 1950tel tõesti veel usuti, et Marsil on kanalid ja leidub
vett? Minu meelest mitte, aga kes viitsib, vaatab järele.
Ja soorollid! Selgub, et ka Marsil tegeleb naissoost marslane peamiselt
tolmu pühkimise ja söögivalmistamisega ja meessoost marslane istub oma
kabinetis mitte midagi tehes (kui irratsionaalse ja emotsioneeriva naismarslase
korralekutsumist just millegi tegemiseks pidada). Silme ette tulevad Ameerika
1960te filmid, kus mehed olid karmid kauboid ja naised tegelesid peamiselt
abitu kriiskamise ja nutmisega, neid tuli pidevalt sülle võttes päästa ja nende
juhitamatu looma(u)likkus vajas karmi kätt ja paikapanemist.
Loo moraal on aga ajastuülene – kõik, mida valge mehe (siin
konkreetsemalt ameeriklaste) käsi puudutab, muutub tuhaks ja hävineb. Inimesed
hävitavad end oma koduplaneedil ja loomulikult ka kogu marslaste tsivilisatsiooni.
Tore lugemine, tahaksin lausa kasutada sõna „nunnu“ selle raamatu
kohta.
Hinne: 8/10
No comments:
Post a Comment