Eric Schlosser Command and Control:
Nuclear Weapons,
the Damascus Accident,
and the Illusion of Safety
2013
|
Ajaloolise ülevaatele on vahele pikitud põhjalikum kirjeldus 1980.
aasta intsidendist (pealkirjas mainitud Damascus accident) ühes ballistilise
raketi kaevus(?) („silo“ öeldakse selle kohta inglise keeles), lugu areneb nagu
äkšõnpõnevik, aga ka ajalooline osa on haarav ja väga hästi kirjutatud.
Üldisemalt öeldes räägib see raamat ka üldse erinevatest juhtimisstiilidest ja
metoodikatest, süsteemianalüüsi arengust ja riskijuhtimisest.
Viktoriiniküsimus:
Kus saavad noored, vaevu keskkooli läbinud nolgid näppida
miljoneid dollareid maksumaksja raha maksnud tehnikat, mille puhul nende
vähestegi käitlus- ja ohutusreeglite rikkumine võib endaga kaasa tuua ülisuuri
kahjusid ja sadadesse tuhandetesse ulatuva hukkunute arvu?
Õige, ikka sõjaväes.
Inimesed kui liik on ju üldiselt rumalad, laisad ja põhjendamatult
enesekindlad. Maailmal on siiani ikka väga roppu moodi vedanud, et mingit
suuremat, globaalse mõjuga tuumaõnnetust pole juhtunud, kui just Tšernobõl
välja jätta. Meenutades näiteks Hindenburgi või kasvõi Titanicut, siis
õpivad inimesed (kui õpivad) midagi alles pärast juhtunud õnnetust.
Loomulikult, enne, kui süsteemi või tehnika nõrgad kohad pole õnnetuses välja
tulnud, on inseneridel raske kõiki võimalikke rikkeid ette ennustada, nii
peabki osa inimesi tulevaste põlvede turvalisuse eest omaenda eluga maksma.
Kuulasin seda audiobuukina, lugu on nii haarav, et raske oli end
sellest lahti rebida ja midagi muud tegema hakata.
Minusugusele külma sõja ja tuumarelvastuse fännile tõeline maiuspala,
ten points, ma ütlen!
Hinna: 10/10
No comments:
Post a Comment