Mo Yan Punane sorgo

Mo Yan

Punane sorgo

Koolibri, 2014

See oli väga omapärane lugemiselamus. Lihtne kerge läbipaistev tekst oli ühtaegu poeetiline ja muinasjutulik, kirjeldas lahinguid ja vägivalda aeg-ajalt siin-seal läbikumava huumoriga, segades realismi ja sotsiaalporno fantaasiamaailma ja sulaselge eksortsismiga.

Kui Eesti lugeja on tavapärasest veidi rohkem tuttav Hiinamaa elu-oluga, siis tuleb see lugedes ainult kasuks, aidates luua elavaid kujutluspilte maaelust, talupoegade mõttemaailmast, nende elu reguleerivatest kommetest, mis läänlasele tunduvad vahel absurdsed ja naljakad. Raamatu tegevus toimub 1920-1930-tel, aga tõelise ääremaa (Hiina puhul pigem sisemaa) süvaprovintsi väikeste külakeste tänapäeva eluviis ei erine tolleaegsest kuigivõrd, olen seda oma silmaga näinud.

Lugedes püüdsin ära arvata, kas autoril oli kirjutades irooniline hoiak Hiina ja selle inimeste elu suhtes või siis tuli naljategemine kogemata välja ja absurdivõtmes kirjeldatud tõsised juhtumised kukuvadki Hiinas välja koomilised. Ma ise kaldun arvama teist varianti.

Nagu Venemaa suureks ideoloogiliseks narratiiviks on Teine maailmasõda ja selleaegsed kannatused/kangelasteod, nii on Hiinal selleks Jaapani okupatsioon 1930-tel. Mõlemad riigid hoiavad oma ametlikus ideoloogias üleval vihkamist ja andestamatust, mida kultiveeritakse igale järgmisele põlvkonnale juba lasteaiast peale.

Nii et kui hiinlane kirjutab loo Jaapani okupatsioonist, on see juba pool võitu, st müügiedu ja kuulsust. Lugedes mõtlesin, et kas see on nüüd siis Nobeli vääriline lugu (tõlge, muide, on ülihea!).

Raamatu lõppu on lisatud tõlkija järelsõna ja autori Nobeli-kõne. Autor ei saanud küll auhinda ainult selle ühe romaani, vaid kogu oma loomingu eest. Nagu ta ka ise ütleb, on ta lugude jutustaja ja see tuleb tal hästi välja. Lugu voolab ladusalt, isegi tänapäeval nii moodne ajaline segipaisatus on peaaegu märkamatu, lugedes säilib huvi tegelaste käekäigu vastu, absurdihuumorikilluke siin-seal aitab ka motivatsiooni üleval hoida, et 450 leheküljega ühele poole saada.

Üldiselt soovitan lugeda seda raamatut just lugemiskogemuse ja -elamuse pärast, sest sisu (sõdimine jaapanlastega) ei ole just eriti paeluv teema. Korduvate lahingustseenide vahel on kirjeldused oma toimetusi tegevatest külaelanikest, nende suhetest ja kiiksudest, ja see on juba lõbusam lugemismaterjal.

Veelkord sügav hiinapärane kummardus tõlkijale!

Hinne: 8/10

Sirbi artikkel

Lionel Shriver Suur vend

Lionel Shriver

Suur vend

Varrak, 2014

Lugemisel tekkis mul palju erinevaid mõtteid ja minu meelest ongi see hea raamatu üks olulisi omadusi (lisaks ilusale rikkale keelele ja/või heale tõlkele).

Sisukokkuvõtteid leiab siit 1, 2, 3, 4.

Üksiklapsest lugejana tekitas minus kõige rohkem nõutust ja hämmeldust see õe-venna suhe. Minu meelest kasutas vend oma õde isekal moel ära ja õde, võib-olla mingist kultuuriga sisse kasvatatud naiserollist tulenevalt, võttis endale hoolitseja, vastutaja, ema, projektijuhi jne rolli omaenda kodurahu ja abielu hinnaga. Ma olen kõrvalt näinud mõnda täiskasvanud õe-venna suhet ja seal on samuti üsna loomulik, et õde tuleb ja korjab oma purjus venna kraavipervelt üles, viib ta koju, koristab ära ta maja, peseb riided, teeb nädalaks ajaks söögi valmis, annab raha peaparanduseks jne. Kõike seda tehakse nii „loomulikult“; mõlemad osapooled ja kõrvalseisjad kiidavad sellise käitumise ja rollijaotuse heaks. Siin raamatus toimiti samamoodi, kuidagi liiga loomulikult tuli see sõna otseses mõttes sita koristamise stseen välja, kordagi ei tekkinud õel mõtet, et vend võiks oma pasalasu ise ära koristada. Ülim isetus ja alandlikkus täiusliku vastutaja ja ema rolli täitmisel!

Sellega seonduv teema on üksikindiviidi kohustused oma pereliikmete ja abikaasa/elukaaslase ees. Et kumb on siis esikohal? Milliseid valikuid teha, keda eelistada ja kes eemale tõugata?

Järgmine teema oli ohvrirolli nautimine. Vaadeldes elu ja inimesi, olen mitmel korral jõudnud järeldusele, et mõned ohvrid hakkavad ohvriks või märtriks olemist nautima, eriti, kui neil on kedagi, kes nende eest vastutuse enda peale võtab. Mul on probleem, ma tulen sinu juurde, sest sa oled mu õde, sõber, kes iganes, muuda mu elu, aita mind. Aitamine on tore, aga vastutus oma probleemi tunnistamise ja motivatsioon sellest ülesaamise eest lasub ikka ohvril endal. Kuni seda ei mõisteta, ei toimu ka mingit muutust. Keegi või miski väljastpoolt ei ole süüdi meie ebaõnnes, nagu ka keegi ja miski väljastpoolt ei saa vastutada meie „parandamise“ eest. Nagu sellegi loo puändiga lõpust lõpuks selgub.

Ja muidugi ülekaalu teema, mis on sarnane igasuguse muu sotsiaalset elu häiriva sõltuvusega (nt alko või narko, hoarding). Seda käsitletakse selle raamatu arvustustes kõige rohkem, ometi ei ole see minu meelest siin kõige olulisem teema. Jah, tänapäeva toitumistavad ja meedia poolt peale surutav kehakuvand on probleem, aga sõltuvus ei tulene ju otseselt nendest välistest faktoritest. Ikka lapsepõlv, düsfunktsionaalsed lähisuhted, isiksus, depressioon jne jne on need, mis inimese talle probleemi leevendava „ainena“ tunduva tegevuse külge seob.

Raamat lõpeb puändiga, mis esialgu tekitab kummastust, aga hiljem, ajaliselt distantsilt, tundub vägagi realistlikuna. Illusioonid purunevad, nagu nad 98% sellistel puhkudel teevadki.

Sama autori kuulus ja palju diskussioone tekitanud raamat Me peame rääkima Kevinist on mul veel lugemata, pean selle aga nüüd kohe ette võtma. Siin on väga huvitav intervjuu autoriga selle raamatu tagamaade ja järelmõjude üle.

Autor käis ka Eestis ja kõneles raamatufestivalil Suure venna raamatust.

Kokkuvõttes on see huvitav, mõtteid tekitav, humoorikas raamat, soovitan lugeda. Tõlge on väga hea.

Hinne: 10/10

Sarah Winman Kui jumal oli jänes

Sarah Winman
Kui jumal oli jänes
Varrak, 2012

Peaaegu et iga inimese lapsepõlvest, kujunemisaastatest ja elust võiks raamatu- või romaanitäie suuruse loo jutustada. Enamik kirjapandud lugusid ju ongi kellegi elu enam või vähem detailne kirjeldus. Siingi on kirjeldatud minategelase õnnelikku ja turvalist lapsepõlve, täpselt nagu Lindgreni lasteraamatutes, mõistvaid intelligentseid vanemaid, vabadust kujuneda selliseks isikuks nagu parajasti kujuned, sõpruse ja armastuse kogemist jne. Kui hilisemas elus tulebki ette traagilisemaid sündmusi, siis lõpuks laheneb kõik ikkagi hästi, lahkuläinud saavad kokku ja poolikud asjad saavad lõpetatud.

Muhe ja positiivne lugemine. Südamlik, vahel naljakaski. Lugu on tore, puudutab veidi pealispindselt, paneb veidi kaasa elama, aga üdiselt ei vapusta eriti millegagi. Samas, mõnus ajaviide. Naistele ilmselt meeldib rohkem.

Arvamused: 1, 2, 3, 4

Hinne: 8/10

Ian MacEvan Päikesest

Ian MacEvan

Päikesest

Tänapäev, 2011

Banaalsevõitu lugu füüsikaprofessorist, kes on olnud viis korda abielus, kel on olnud lugematu arv armukesi, kuid kes seejuures pole teab mis hurmur-adonis, pigem ülekaaluline kiilanev püknik, kes varastab oma noore kolleegi teadusideed ja lõpetab üsnagi ootuspäraselt.

Raamat on ladusalt loetav, ei muutu igavaks ega tüütuks, samas ei raputa ka teravate elamustega. Keskmine lugu, otseselt ajaraisk just ei ole, kuid midagi juurde ka ei anna. Võib vabalt jätta lugemata.

Hinne: 6/10

Amélie Nothomb Sinihabe

Amélie Nothomb

Sinihabe

Tänapäev, 2012

Seekordne Nothombi raamatuke meeldis mulle tema eelnevatest rohkem. Lõbus, leidlik, mänguline dialoog, mis samas ei ilutse asjata, vaid pakub intellektuaalselt mängulist naudingut.

Kuigi me kõik teame sinihabeme muinasjuttu, suudab autor siin põnevust kenasti ülal hoida, lisaks teksti ja keele- ning mõttekasutuse esteetikale pakub ka sisu, st tegelaste veidi snobistlikku „eluolu“ võluvat ja fun’i jälgimist.

Nauditav lugemine ühe päevaga ja järjest lugemiseks.

Nagu tubateater, aga ilma piinlike sõnaputerduste, köhatuste ja lavalaudade naginata.

Hoiatus: tekitab isu hea ja õige šampuse järele.

Braavo!

Arvustused 1, 2, 3

Hinne: 10/10

David Mitchell Pilveatlas

David Mitchell

Pilveatlas

Varrak, 2006

Sama autori Varikirjas meeldis mulle väga. Varikirjas on ta esimene romaan, võib-olla seetõttu tunduski see eriliselt värske, leidlik ja haarav. Pilveatlases kasutab DM sama struktuuri – mitu erinevat lugu, seotud vihjeliselt ja lõdvalt, põimuvad omavahel, kandes läbivalt sama ideed – valge mehe kõikehävitavat ahnust ja kurjust. Hävitatakse üksikisikuid, naaberrahvaid, tsivilisatsioone raha ja võimu nimel. Moraliseeriv idee ei muutu läilaks, kohatine huumor ja iroonia ei sunni lugejat autorit liiga tõsiselt võtma. Järjekordselt peab imetlema autori leidlikkust ja fantaasiat, peaks ta teisi raamatuid ka lugema.

Raamatul põhinev film on aga hüplikult hakitud, lisaks on see minu meelest ka liiga moraliseerivalt imal. Vaataja, kes pole enne raamatut lugenud, ei pruugi lugude seostest üldse aru saada, seal võimendub see uuel ajastul uues kehas sündimise ja sama sünnimärki kandmise idee ikka liiga palju. Mind häiris ka samade näitlejate kasutamine mitmes rollis, tegemist ei ole ju justkui säästueelarvelise telesarjaga, kus seda vahel juhtub, ilmselgelt oli siin see taotluslik, aga see koos koleda ebaloomuliku grimmiga (nt noorte inimeste vanaks tegemisel) muutis mulje pigem groteskseks.

Rohkem saab raamatu sisu kohta lugeda siit.

Arvustus Sirbis.

Intervjuu autoriga.

Tasub lugeda!

Hinne: 9/10

Maria Stepnova Lazari naised

Maria Stepnova

Lazari naised

Tänapäev, 2012

Seda raamatut tuleb lugeda ennekõike selle üliekspressiivse, värskendava kõrvakiiluna mõjuva, veidi harjumatult ilmeka ja lopsaka stiili pärast. Tundub, et tõlkes pole sellest midagi kaduma läinud. Naljakad ja iroonilised detailid on kõik omal kohal ja võrdselt nauditavad.

Väga venelik, igas heas mõttes naiselik, tõeline ja päris, aga samas ka tänapäevane romaan ühe perekonna mitme põlvkonna esindajate eludest tsaariaegsest Venemaast kuni 1990-te rämekapitalistliku ajastuni. 

Romaan päris armastustest ja selle illusoorsest variandist ning armastuse puudumisest.

Väga kvaliteetne tekst, nauditav lugemine, soovitan täiega!

Arvustus

Hinne: 10/10

Jelena Skulskaja Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda

Jelena Skulskaja

Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda

Varrak, 2013

Skulskaja arvamuslood eristuvad üldiselt oma tiheda ja aruka, iroonilise teksti poolest. See lugu, kas ta nimetab seda ise romaaniks?, kirjutatud 15 aastat tagasi, on jälle selline hõredapoolne tekst, mis jutustab lugu küll ladusalt ja kiirelt, aga minu maitse jaoks ikkagi veidi pealiskaudselt. Iroonia on täiesti olemas, sürrealistlik ja veidi pilkav tegelaste ja sündmuste käsitlus on omapärane, aga jätab lugejasse (minusse siis) ikkagi mingi rahulolematuse ja lõpuniminematuse tunde. Tegelased on kuidagi skemaatilised, ilmselt tuleb lugejal need välja arendamata valged laigud ise oma kujutlusvõimega täita. Juhul, kui lugu ja tegelased piisavalt korda lähevad.

Tõlge on hea, vene (kõne)keelepärased väljendid on äratuntavalt alles.

Selline ühe-kahe õhtupooliku lobe lugemine. 

Arvustus

Hinne: 5/10

Jeanette Winterson Kivist jumalad

Jeanette Winterson

Kivist jumalad

Tänapäev, 2011

Inimkond on tülgastav, seda küll. Lagastab oma planeedi ära, otsib uue, teeb sama seal, vahepeal teisi asjassepuutumatuid elusolendeid ja ka inimesi endid tappes. Olen juba ammu imestanud vist juba inimkultuuri algusaegadest saati püsinud hoiaku üle lihtsalt võtta asju ja väärtusi (teistelt, looduselt), pidada end liigiliselt paremaks ja suisa ülimuslikuks. Universumi seisukohast pole igal üksikul inimelul ja inimtsivilisatsioonil tervikuna mingit väärtust. Ega tegelikult ka lagastatud planeetidel, tervetel galaktikatel. Inimene petab oma ülbuses end illusiooniga, et ta suudab isegi kosmilises plaanis midagi muuta, korraldada, mõjutada. Tegelikkuses ei suuda ta seda tihtipeale iseendagi puhul.

Raamatus arutleb autor inimeseks olemise üle, pidades „filosoofilisi“ dialooge robotiga. Robot millegipärast püüdleb ka inimlikkuse poole, ja see on järjekordne märk inimlikust ülbusest, sest miks peaks täiuslikuks ja harmooniliseks loodud masin soovima saada nõrgaks, tasakaalutuks ja vastutustundetuks inimolendiks? Selliseks, kes rahuliku südamega tapab uuel planeedil kõik dinosaurused ja muud liigid ja Lihavõttesaarel raiub maha viimase puu?

Millegipärast nimetatakse seda armastusromaaniks. No kui see seda on, siis mitte nö klassikalises tähenduses. Poolmõistukõnelised, vihjeid ja ütlematajätmisi täis deklaratiivsed laused ja mõned suudlused on kõik, mida võib selles raamatus armastusega seostada. Muide, robot õpib armastust tundma luuletuste kaudu. Ma ei leia autori võib-olla taotluslikku ilu või sügavmõttelisust selle loo eriti segases lõpus, ma vist ei viitsinud enam süveneda ja otsida tähendust ilutsevas deklaratiivsuses.

Kogu loo idee – hoiatav düstoopia inimkonna ahnuse, rumaluse ja vägivalla tagajärgedest, sellest, et inimesed ei õpi aastatuhandete ja tsivilisatsioonide jooksul oma vigadest – väikeses ulmekastmes - teeb lugemise üsna ladusaks. Minu kaoks oli lugu veidi hõre ja pealiskaudne. Ma saan aru, et tänapäeval vaevalt enam keegi kirjutab 19. sajandi stiilis 1000-leheküljelisi romaane, aga uuema kirjanduse puhul, mida ma lugema olen sattunud, häiribki mind teksti hõredus. Vaevu 100-leheküljelisi pealiskaudseid jutukesi nimetatakse romaaniks. Võib-olla arvestavad autorid ka kirjastuste turundus- ja müüginõuded või siis ongi kirjandus muutunud koos ajaga ja probleem on hoopis lugejas, st minus.

Kokkuvõtteks: tegelikult täitsa tasub lugeda, tükki küljest ei võta

Arvustus

Hinne: 6/10

Michel Houellebecq Kaart ja territoorium

Michel Houellebecq

Kaart ja territoorium

Varrak, 2013

Raamatu kaanel kirjeldatakse seda romaani kui „küpse ja rahunenud“ Houellebecqi teost. Tõepoolest, võrreldes eelmise kahega on see raamat kergem, rahulikum, leebem, leplikum, kuid kannab ikka seda inimelu mõttetuse ja kõige kadumise ideed. Tegelased on samuti sarnased, lähisuheteks võimetud, depressiivsed ja elule alla andnud kulgejad, ainsa erinevusega, et seekord ei tegele nad seksiga peaaegu üldse.

See on see värk et, paljudel kirjanikel on ikkagi ainult üks lugu kirjutada, üks komplekt ühiskondlik-poliitilisi manitsusi ning tuleviku ettekuulutusi jagada, ja seda nad jäävadki oma erinevates romaanides tegema - sama teemat arendama, ennast kordama. Nüüd me oleme juba kolm korda teada saanud (eesti keeles kättesaadavate tekstide põhjal), mida H arvab tänapäeva Lääne ühiskonnast, selle allakäigust ja inimelu sihitusest. Erinevad ja samas sarnased tegelased on seda oma erinevate ja samas sarnaste eludega kolmes romaanis vägagi usutavalt demonstreerinud.

Kirjaniku enda persooni kui romaanitegelase sissetoomine oli päris fun. Kujutan ette, kuidas autor seda kirjutades omaette muheles ja enda mõrva kavandamise irooniat nautis.

Kokkuvõttes: täitsa tasub lugeda.

Arvustus

Arvustus
Arvustus

Hinne: 7/10

Siri Hustvedt Meesteta suvi

Siri Hustvedt

Meesteta suvi

Varrak, 2013

See raamat räägib kolmekümneaastase abielu lagunemise järgsest psühhoosist ja hilisemast kohanemisest, vanadusest, pubekate kambamängudest ja massist erinevate tõrjumisest, Jane Austenist, kirjandusest, naistest, veelkord vanadusest. Autori vanus ja elukogemused kõlavad tekstist läbi, see on selline rahulik, kohati kibeda alatooniga, leppimist ja teatud lootusetust väljendav lugu. Nagu seda on 60-le lähenevad naised (autor ja minategelane) isegi. Äkki seetõttu tundus mulle minategelane veidi kõrvalseisja positsioonilt kirjeldavat teisi tegelasi enda ümber? Aga võib-olla ei tulnud see vanaduse resignatsioonist, vaid antidepressantidest.

Ma ei saa öelda, et ma oleks väga suhestunud tegelaste ja nende eludega. Aga küllap ka mina olen juba piisavalt vana, et neid siiski mõista.

Meeldiv, intelligentne tekst. Toredaks ma seda raamatut ei nimetaks, samas, kahju lugemisele kulunud ajast ka ei ole.

Ah jaa, käsitööhuvilised saavad siit ka kelmikaid ideid.

Arvustus

Hinne: 7/10

David Mitchell Varikirjas

David Mitchell

Varikirjas

Varrak, 2011

Tõusen püsti, hüüan „braavo!“ ja löön käsi kokku, kuni peopesad tulitavad.

Varikirjas on mu viimaste aastate parim lugemiselamus, mis pakkus lõbu ja meelelahutust, aga ka veidike mõtlemisainet (fun’i kõrvalt ei puudu ka metafüüsika). Selles raamatus meeldis mulle kõik – nii erinevatest juttudest kokku pandud tervik, mille erinevaid tegevusliine siduvad ilmsed või varjatumad vihjed olid lihtsalt meisterlikult nö jutukangasse põimitud; autori siiski üldiselt humanistlik hoiak, killuke huumorit siin-seal, ja loomulikult huvitav ja kohati äkšõnit täis tegevus.

Keelekasutus on ladus ja hästitempereeritud, tõlge ka väga hea, kohati kohtas küll minu jaoks imelikke keelendeid, aga üldiselt oli tõlkija teinud head tööd. Selge, et seda inglise keelset f-sõna pole lihtne eesti keelde ümber panna, tavaliselt tõlgitaksegi seda „persse“, vahel ka m-sõnaga, aga näiteks „bullshit“ on eesti keelses kõnes kasutusel laenuna, vaevalt, et keegi ütleb selle asemel „sitajutt“… Ja mis pagana „saatana sinine silmamuna“ see küll kogu aeg seal oli – no kes küll kasutab sellist väljendit?

Lugude tegevus toimub erinevatel mandritel, autor on ilmselt nendes kohtades ise viibinud, samuti pakub see reisinud lugejale palju äratundmist. Silme ette tulid kohe Tokyo, Hongkong, Hiina, London, aga ka Peterburi. Mulle meeldis see, et autor tunneb ka kohalikke kultuuride tüüpilisi nähtusi (näiteks jaapanlaste sisemise/privaatse ruumi otsimise teema) ja peenemaid olmenüansse (näiteks hiina naiste puhul tampoonide mittekasutamise teema) jne. Üldse on väga oskuslikult, leidlikult ja peenel-tundlikul (subtle) moel kasutatud siduvaid detaile ja vihjeid, iga kord oli nende leidmine puhas nauding!

Kõige rohkem meeldisid mulle Mongoolia ja New Yorgi osad, see oli ülimalt kvaliteetne ja kõrgetasemeline meelelahutus, puhas lõbu! Aga nagu ma ütlesin, mõtlemisainet pakub autor lugejale ka, tegelased seisavad moraalsete valikute ees, langetavad neid omal moel ja oma inimliku rumaluse piires.

Suurepärane lugemiselamus, soovitan n-ö täiega! :D

Üks kokkuvõtlik arvustus.

Hinne: 10/10

Jonathan Safran Foer Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal

Jonathan Safran Foer

Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal

Varrak, 2013

Minu meelest rääkis see raamat leinast, sellega kaasnevast valust ja ilmajäämisest ülesaamisest, kuidas see kellelgi õnnestub või siis ei õnnestu. Nii poiss, kes leinab oma 9/11 sündmuses kaotatud isa, kui ka tema vanavanemad, kes leinavad taga oma armastust, leiavad mitmeid asendustegevusi ning oma valu summutamise psüühilisi ja/või psühholoogilisi võtteid.

Üldiselt ma ei naudi ega huvitu hullude vms psüühilistes piinades tegelastele kaasaelamisest, ei filmis ega raamatus, ja siingi käis peategelane, 9-aastane poiss mulle vahepeal närvidele, kõige oma andekuse, valu ja enesevigastamisega. Samuti tema vanaema ja vanaisa, kes elasid justkui mingit asendus- või varjuelu. Jah, ma saan aru, et on raske ja nii edasi, aga no mis teha, mõnel puhul mul empaatiat lihtsalt ei teki. Võib-olla tuleb selle mõistmiseks endal sarnases olukorras olla.

Samas, tegelastele pidevalt kaasa tundmata, oli mul seda raamatut ikkagi huvitav lugeda, minu meelest oli leidlik nii kogu loo idee, kui ka see, kuidas tegevuskäiku oli arendatud.

See on vist üks neid harvu raamatuid, kus leidlikult mängitakse tekstiga, nii struktuuriliselt kui visuaalselt, mitte diibi panemise ja puhta kunsti enda pärast, vaid minu meelest sobis see mäng kokku loo sisu ja tegelastega, väljendades väga hästi nende psüühilist seisundit.

Suuline hinnang: tore lugemine, see on nüüd minu jaoks see kaasaegne kirjandus oma positiivses tähenduses

Hinne: 8/10

Amélie Nothomb Jumala lapsepõlv

Amélie Nothomb

Jumala lapsepõlv

Varrak, 2004

Ma oleks ise hea meelega sündinud Belgia konsuli perre ja veetnud lapsepõlve Jaapanis, Hiinas ja mujal Aasias. Elanud turvalist elu oma polsterdatud enklaavis, üldjoontes siiski armastava ja toetava pere keskel.

Nothomb’i lapsepõlv tundub olevat piiramatu allikas tema lühiromaanidele, olen lugenud ka tema „Armastuse sõda“.

Samas „Jahmatus ja värinad“, millest nägin filmi enne kui lugesin raamatut, on veidi teistlaadne ja minu meelest palju parem (eriti film) lugu. Kuigi tundub, et enamik tema raamatuid kõneleb võõras, teine olemisest, identiteedi konstrueerimisest. Ta tunneb võõrandumist ka meessoo suhtes, see teema jookseb läbi nii Armastuse sõjast kui Jumala lapsepõlvest.

Tundub, et paljudel kirjanikel on ainult üks lugu, mida nad terve elu vestavad, tootes selle baasilt kasvõi kümneid täismõõdus romaane. AN on ka vist üks nendest.

AN ei ole halb, aga pole ka teab mis hea, tüüpiline kaasaegne kirjandus. Ometi trükitakse teda suurtes tiraažides.

Selle kohta on Sirbis üks tore artikkel.

Hinne: 6/10

Julian Barnes Kui on lõpp

Julian Barnes

Kui on lõpp

Varrak, 2013

Houellebecqi tuules seda raamatut lugedes tundus see suuresti sarnane: peategelane elab keskpärase tühja (pigem tulemusetu) elu ja pensionil olles, kus ta on loomulikult naisest lahutatud, oma lapsest ja noorpõlve sõpradest võõrandunud, kaevub ta noorpõlve sõpruskonna ja enda esimese armuloo detailidesse.

Erinevus Houellebecqist on raamatu väiksem depressiivsus ja pigem positiivne leppimine oma elu ja minevikusündmustega. Positiivne käegalöömine, kui nii võib öelda. Mingeid erilisi ambitsioone ei olnud peategelasel vist noorest peastki, nii ei ole vaja ka pensionieas midagi kahetseda, lihtne ja mugav.

Elu ise toob aastakümnete tagant väikese väreluse peategelase ellu, kes sellele reageerib, kuid hiljem ikkagi kujunenuga lepib.

Ma ei ole ise veel pensionil ega 60-tes, aga kujutan ette, et küllap saavad mingis eas noorpõlve mälestused olulisemaks kui elu olevikus või üsna lühikeseks jääda võivas ja paratamatut allakäiku toovas tulevikus. Aga ikkagi, minu meelest pühendas peategelane liiga palju aega minevikus õieti mittejuhtunu detailide meenutamisele, nende variantide nämmutamisele. OK, vahel saame alles hiljem (võib-olla tõesti isegi alles aastakümneid hiljem) aru mingi sündmuse olulisusest või mõjust meie edasisele elukäigule, aga minu meelest tuleb osata ka minevikust lahti lasta, eriti kui nüüd hiljem midagi muuta ei saa ja mõne asja teadasaamine võib tumestada meie enda (petlikke, konstrueeritud) mälestusi. Peategelase asemel poleks mina oma aega raisanud selle bitchilikult käituva Veronica tagaajamisele. Mida siis lõpuks teada saadud asjaolud ta edasises elus muutsid?

Nagu siin arvustuses mainitud, oli tekst tõesti kokkusurutud, kasvõi peamistest tegelastest oleks tahtnud rohkem detaile teada saada. Tänu teksti lühidusele ja kokkusurutusele edenes lugemine kiiresti, kuigi mind häiris pideva vaikse taustapininana süžee ja kirjelduste tüütuvõitu olmelisus. Nagu Houellebecqi raamatudki, jättis seegi tagakaane sulgemisel hinge ebamäärase rahulolematuse.

Saan aru, et see ongi paljukiidetud ja –auhinnatud kaasaegne kirjandus. Pean vist oma dokumentalistika juurde tagasi pöörduma.

Suuline hinnang: ei pea ilmtingimata lugema

Hinne: 6/10

Michel Houellebecq Elementaarosakesed

Michel Houellebecq

Elementaarosakesed

Varrak, 2008

Ütleme siis nii, et Võitlusvälja laienemine oli sissejuhatus houellebecqoloogiasse, Elementaarosakesed üsna ootuspärane teemaarendus. Autor jätkab sama teemaga, st inimelu tühisuse ja eesmärgitusega, kirjeldab justkui tühje elusid, mis varem või hiljem jõuavad omadega ummikusse. Osakesi oli toredam lugeda, sest autor suutis mind tegelastest ja nende käekäigu jälgimisest rohkem huvituma panna. Detaile, sisukust, tegevusi oli rohkem, samas ei pannud see mind tegelastega samastuma, mõtlesin lugedes, et mul ei ole nendega midagi ühist, ma ei jaganud nende vaated ja mõtteid, otsuseid ja valikuid. Lääne heaoluühiskonna liikmete elusisu otsingud, järjepidevusetu ning loobumisega segatud püüdlus mitte elada oma elu „nagu hotellis“, suhestuda, seostuda millegagi, tunda midagi. Kellele see peaks korda minema? Neile, kes tunnevad end Osakeste tegelastes ära, on depressioonis, elavad sama tühja elu? Nad teavad seda niigi, vaevalt, et neid kuigivõrd liigutaks teistest samasugustest teadasaamine ja lugemine.

Seksuaalsusele pöörab autor selles raamatus rohkem tähelepanu, üks tegelane püüab sellest eneseteostust, identiteeti, tugevaid tundeid või mida iganes. Teine tegelane (eelmise poolvend) on pigem aseksuaalne, ometi mõjutab see suutmatus või loobumus tema elu ikkagi rohkem kui ta arvab. Seega, seks ja armastus (või „suhted“, millega tänapäeval seda rasket A-sõna asendatakse; seda sõna kasutab autor Osakestes väga vähe või üldse mitte) pole ka universaalne päästerõngas. Mis siis veel üle jääb? Töö ja karjäär? Mõlemad tegelased teostasid end väga erinevalt, kuid ometi rahuldust saamata ning maitsmata ise oma töö vilju. Paljunemine on samuti ummik nende mõlema jaoks, nad on ka ise seda oma vanemate jaoks.

Tundub, et autor inimesi ja inimkonda väga ei armasta, helget tulevikku neile praegusel ebatäiuslikul kujul ette ei näe (inimeste saatuseks näib olevat hullumaja, suremine vähki või enesetapp), võib-olla ainult eugeenika võib kergendada inimeste elu raskusi, vältida piinava elutunnetuse teket üldse. Viited Huxley Heale uuele ilmale, mida pubekana lugesin ja mis mulle tookord väga muljet avaldas, seotuna ühe tegelase teadustööga, tunduvad mulle parajalt iroonilised, ma muidugi ei tea, kas autor nii ka mõtles.

Hingetuse ja tundetuse vastu otsitakse rohtu New Age’ist, autor kirjeldab mõnusa irooniaga vist 1960te hipiliikumisest alguse saanud New Age’i, spirituaalsuse, holistilisuse jms otsijate küünilist petmist „gurude“ poolt. Eks ole raamatus kirjeldatud nudistide-swingerite laagergi sarnane eksinute pelgupaik, mis tegelikult vastuseid valusatele küsimustele ei paku.

Kokkuvõttes, Elementaarosakesed on parem kui Võitlusvälja laienemine, hoogsam, sisukam.

Endiselt ei kahetse lugemisele kulutatud aega.

Arvustus

Arvustus

Hinne: 8/10

Michel Houellebecq Võitlusvälja laienemine

Michel Houellebecq

Võitlusvälja laienemine

Varrak, 2005

Küllap on paljud mingil ajahetkel mõtisklenud inimeksistentsi tühjuse ja mõttetuse üle. Et antakse sulle elu, mida sa pole palunud ja seatakse fakti ette, et ela see nüüd kuidagimoodi ära. Lääne ühiskonna väärtuste kohaselt veel võimalikult edukalt, st palju mammonat kogudes ja kellekski saades. Tegelikult pole aga ühel inimelul erilist eesmärki ega väärtust. Osa inimesi, enamus tegelikult, täidab eluks antud aja oma geenide edasiandmisest elueesmärki tehes. Nimetu peategelane aga ei tee midagi sellist, tal pole ei järglasi, üldse mingeid inimsuhteid, ega ambitsiooni midagi ära teha ja „kellekski“ saada. Moodne või pigem ühiskonnas hiljuti teadvustatud depressioon annab selleks ka justkui õigustuse.

Raamat pakub äratundmist paljudele Lääne ühiskonna liikmetele, Prantsuse (kontori)tööelu ministeeriumides ja firmades on sarnane Eesti omaga. Raamat ilmus küll 1994. aastal, aga nii mõnigi seal kirjeldatud nähtustest on ka tänapäeval ja Eestis olemas ja võrreldav.

Raamat tekitas Prantsusmaal suurt furoori oma väidetava julguse ja uudsusega. See on minu jaoks üllatav – kindlasti on mõttetust ja depressiivsest inimeksistentsist ju varemgi kirjutatud, midagi nii maailmaraputavalt erilist ma sellest tekstist küll ei leidnud. Ka toona šokeeriv seksitemaatika käsitlemine tundub nüüd, ligi 20 aastat hiljem pigem õlgu kehitama panev ja tagasihoidlik.

Peategelane on (kõigest) 30-aastane, võib-olla see selgitab ka tema ängi. Vanemaks saades inimene harjub oma elu tuima tühjusega ja hakkab end petma pseudo-optimistliku enesesisendusega. Eluga, st eksistentsiga harjub.

Tema vanus võib olla ka ta enda ja teiste seksuaalsusele keskendumise põhjuseks. Jällegi, vanemaks saades laheneb seegi kripeldus. Raamatu lõpp, kus peategelane siiski enesetappu ei tee, annab lootust, et ta elab mõnda aega veel, saab rohtude abiga üle depressioonist ja algava skisofreenia episoodidest, ning jätkab oma eksistentsi, harjudes selle kui tüütuvõitu paratamatusega.

Eestiski on Houellebecq’i tõlked leidnud palju vastukaja. Olemata küll õppinud kirjandusteadlane, ei leia mina tema tekstidest (küll ainult sellest esimesest, teised raamatud ootavad alles lugemisjärjekorda) midagi erilist ja vapustavat, samuti mitte tekstilis-keelelist kõrgpilotaaži.

Tema tekst (ja väga hea tõlge) on aga kuidagi ehedalt prantslaslik, vähemalt mina, evides teatud kokkupuudet prantsuse keele ja kultuuriga, tajun seda nii. Siin-seal aimdub isegi küünilisevõitu huumorit, mis annab niigi ladusale tekstile ja süžeearendusele veel hoogu juurde.

Ühe blogija ja Sirbi arvustused.

Sõnaline hinnang: kokkuvõttes ei kahetse ma lugemisele kulutatud aega

Hinne: 7/10

Andrei Ivanov Minu Taani onuke. Tuhk

Andrei Ivanov Minu

Taani onuke. Tuhk

LR, 2010

Eestivene autori palju arvustatud ja kiidetud jutustused tegelevad peamiselt kahe teemaga: identiteedi konstrueerimine ja eksiil (nii väline kui sisemine). 

Depressiivsevõitu ja enesehaletsusse kalduvad meenutused nõukogude lapsepõlvest ja elust Pääskülas ning Kalamajas, 1990te ebakindlust tekitanud ühiskondlik-poliitilised muutused, mis nõudsid inimestelt ühtäkki uute väärtuste omaksvõtmist, uue identiteedi määratlemist. Poolenisti vabatahtlik mittekuulumine õieti kuskile – sobitumatus idealiseeritud Lääne-Euroopa kapitalistlikku ühiskonda ja iseseisvunud Eesti uutesse oludesse.

Tegelikult ma ei mõista, miks need jutustused sellist elevust Eesti kirjanduskriitikutes tekitasid. Minu tagasihoidlikul hinnangul on tegemist keskpäraste ja igavavõitu lugudega. 

Proletaarlumpeni peres möödunud lapsepõlv ei ole muidugi meelakkumine ja annab elluastumiseks kesise platvormi, aga sellest on juba palju ja korduvalt kirjutatud. Võib-olla erutas Eesti kirjanduskriitikuid see, muide nagu Hvostovi puhulgi, et keegi „teine“, siiani võõraks peetav, võttis midagi Eesti riigi kohta öelda. Ja see ei olnudki idealiseeriv ihalemine kuuluda... erinevalt tema onust, kes püüdles oma Taani unelma poole.

Rohkem ma midagi ei lisakski.

Siit saab lugeda arutelu mitmel lehel, vt teksti all paremale osutavaid linke, kokku 4 lehte.

Siin on põhjalik arvustus koos sisukirjeldusega. 

Ja veel üks arvustus.

Suuline hinnang: minu meelest ei midagi väljapaistvat, pigem keskpärane, tavaline

Hinne: 6/10

Muriel Barbery Siili elegants

Muriel Barbery 

Siili elegants

Varrak, 2012

Mõned meist tunnevad kindlasti vähemalt ühte sellist inimest, kes bioloogilises mõttes on elus, aga inimlikus mõttes ei ela. Kes on mingi varasema trauma tulemusena end sulgenud ülejäänud maailmale ja inimestele, keelanud endale teiste usaldamise, emotsionaalse läheduse, üldse kõik emotsioonid. Võib-olla tuleneb see madalast enesehinnangust, depressioonist, kaitsereaktsioonist, millest iganes. Pikapeale harjutakse oma märtrirolliga ja hakatakse seda isegi nautima. Kui keskkond muutub, selgub ühtäkki, et sisseharjunud rolli on väga raske muuta, adekvaatne reaktsioon ümbritsevale tundub ülejõukäiv. Ma saan aru, et sellised inimesed vajavad psühholoogilist nõustamist või isegi antidepressante. Aga millegipärast tekitab selline oma märterlusest kunstiteose tegemine minus kaastunde asemel ärritust. Põgenemine enda konstrueeritud elevandiluust torni on päris paljudel inimestel üks viise end maailma eest kaitsta, enda ego kindlustada, end teistest paremana tunda. Vahel koosnebki enda identiteet peamiselt vastandumisest kõikidele ülejäänutele või siis mingile konkreetsele „teiste“ grupile.

Ühesõnaga, selline peategelane, majahoidja Renée, käis mulle närvidele. Natuke meenutas tema hoiak ja mõtteviis mulle ühte blogijat, keda jälgin. Ta tundis end ka selles tegelaskujus ära. Tegelikult tunnevad paljud end Renée elegantses siilis ära, need, kes peavad end keskmisest intelligentsemaks ja intellektuaalsemaks. Ja millestki heast (loe: sotsiaalselt aktsepteeritavast) tuleb ju loobuda, et saada milleski keskmisest paremaks – rikkusest, sotsiaalsest positsioonist, välisest ilust. Sarnaselt Jan Kausile (vt tema huvitavat arvustust) torkasid mulle silma liiga must-valged ning lihtsustatud stereotüübid.

Aga ka teine peategelane, targutav 12-aastane tüdruk ei tundunud päris elus inimene olevat. Kui sellist filosoofilist teksti kirjutaks veidi rohkem lugenud 16-17-aastane, oleks see usutavam, 12-aastane eelpuberteet tundub mulle siiski veel liiga laps, et sõnastada selliseid keerukaid filosoofilisi arutlusi. Aga no võib-olla oli ta geenius, kes seda teab.

Süžeekäik valmistas ka pettumust. Kui lugu juba liiga moosiseks prints-valgel-hobusel muinasjutuks hakkas kiskuma, tekitas autor veel eriti maitsetu ja melodramaatilise lõpu. Võib-olla oli see mõeldud irooniana, näitamaks meile, et ka intellektuaalid on labase igapäevaelu melodramaatiliste käikude väntsutada. Ma oleks lasknud Ozul nt mingitel perekondlikel põhjustel pikemalt Hongkongi jääda ja loo lõpu lihtsalt lahtiseks jätnud.

Üldiselt oli raamat aga viimase aja parimaid elamusi. Siin oli nüüd seda, mida ilukirjandusest otsin – ilusat ja nauditavat teksti. Ja tõlge oli ka suurepärane! Tegevus kulges tempokalt, huvi tegelaste käekäigu vastu ei raugenud, lisaks pakkusid tegelaste mõttearendused ja filosoofilised kukerpallid lõbu ja esteetilist naudingut. Ka mõned situatsioonikoomika hetked olid täiesti omal kohal. Ilmselgelt naudivad seda raamatut rohkem humanitaartaustaga või filoloogidest lugejad.

Olen käinud Pariisis just samas linnajaos ja näinud ise selliseid maju, kus all pesitseb oma kunkus majahoidja ja üleval on katuseaedadega ruumikad korterid. Muide, majas, kus tegevus toimub, maksab korteri ruutmeeter keskmiselt 15 000 eurot.

Aga – eestikeelse raamatu kaanel kujutatud puidust uks ei ole üldsegi mitte pariisilik, ega ammugi sobiv rue de Grenelle hoonele. Aga see on lihtsalt selline väike detail.

7, rue de Grenelle, Paris

Selle raamatu põhjal on vändatud ka film, mis nagu raamatu põhjal tehtud filmid ikka, on pealiskaudne ja ei suuda avada tegelasi piisavalt. Täiesti selgusetuks jääb, miks Renée selliseks kujunes, filmis ei mainita sõnakesegagi tema lapsepõlve vaeseid olusid. Ühesõnaga, filmi pole mõtet vaadata. See on tühi ja asjatu ajaraisk ka sel juhul, kui raamatut pole eelnevalt loetud.

Suuline hinnang: suurepärane, loe kindlasti!

Hinne; 9/10

Marcin Šwietlicki Kaksteist

Marcin Šwietlicki

Kaksteist
Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2009

Raamat sai jälle kuskil mingi preemia, sestap ma selle ka ostsin. No ja et on kaasaegne kirjandus või nii. Ja kuna poola autorite raamatutest suutsin meenutada ainult vaieldamatut lapsepõlve lemmikut, millest saadud helge elamus on mul siiani meeles ja mida sai ikka vähemalt 5-6 korda loetud - Adam Bahdaj Matk naeratuse eest. (Eesti Raamat, 1971), siis mõtlesin, et ei peaks piirduma ainult selle ühe mälestusega ja tutvuma ka kaasaegse poola kirjandusega.

Lugemine muutub juba esimesel kümnel leheküljel üsna tüütuks: ikka see sama korduv joru ühest keskealisest antisotsiaalsest mehest, kes istub iga päev kuskil baaris, eriti inimestega ei suhtle ja manustab alkoholi. Ei kõla just kaasahaaravalt? (Pealegi, Pino linnavoliniku-üllitist ma juba lugesin!)

Luuser ja passiivne jobu, kel pole peret, tööd, sissetulekut, inimsuhteid (koergi jooksis ta juurest ära), sügavat hingelist ja vaimlist sisu ning sädelevat intellekti – selline tüüp peaks mingi keeruka kuriteo lahendama??? Alkost läbiimbunud isehakanud Sherlock? Raske uskuda! Kusjuures, miskipärast nimetatakse seda tegelast meistriks, miks ja mis saavutuste eest, ei mäleta keegi, sealhulgas ka ärajoonud peategelane ise. Alles raamatu viimastel lehekülgedel selgub, et peategelane oli lapsepõlves mänginud TV-seriaalis noort detektiivi, võib-olla on see tema meistriks nimetamise põhjus?

Sarnaseid depressiivseid keskealisi mehi kirjeldavad ka Per Wahlöö ja Reijo Mäki oma krimkades, isegi Georges Simenoni komissar Maigret võiks kuuluda samasse gruppi. Nende kõikide puhul häiriski mind see, et minu maitse jaoks liiga palju kirjeldati peategelaste, kulunud ja alkoholiga liialdavate nässide tervisehädasid, pohmakaid ja depressiivsust. Jah, elu on karm, eriti, kui tegeled pidevalt mõrvadega jne jms, aga pikapeale tüütab selline ving ja hala ära. Kui Simenonil oli peategelane siiski enam-vähem intelligentne ja Mäkil oli oma juttudes ka sotsiaalkriitikat, siis Wahlöö raamatutest ei meenu mulle muud kui pime lörtsiilm Vaasalinna kohal ja komissari märjad jalad ning pidev maovalu.

Tulles tagasi poola krimka juurde, siis selle tegevustik on kirjeldatud hüplikult-hakitult, erinevate tegelaste tegevuste arengu ajahetkest lähtuvalt. Midagi nagu toimub, keegi sureb, meistrit ümbritsevad inimesed surevad riburada, aga see ei paista kedagi kuigivõrd häirivat, pealegi, ka mingeid seoseid toimuvate sündmuste vahel justkui ei ilmne. Vihjatakse võimalikele maffia- või isegi luureteemadele, hetkiti figureerib keegi Porutšik, kes muretseb partei ja Nõukogude Liidu mõju pärast selles „loos“ (täpsustan, tegevus toimub poolakast paavsti suremise aastal, st 2005), siiski, ka sotsiaalkriitika teema jookseb läbi – osatatakse kommertslikku meediat, turismi, noore põlvkonna popkultuuri jne. Autor suhtub peategelase mõtete läbi irooniliselt ka Poola presidentidesse ja poliitikutesse.

Läbi pideva ja igapäevase joomise tegelased ei arene, nende käitumismotiivid ei selgine, isiksus ei kasva. Naistega pole vist autoril kõige parem suhe, raamatu naistegelased on veelgi skemaatilisemad kui mehed, peamiselt kirjeldatakse meestegelaste mõtete ja pilgu läbi nende riietust, välimust ja kehakumerusi. Ja kellelgi meestegelastest ei vea ka naistegelastega kohe mitte. Taff lakk, ühesõnaga.

Lõpplahendus on banaalne ja etteaimatav, selgub, et meister tegelikult polegi mingi detektiiv, ta lihtsalt aimab lõpus ära, kes mõrvad sooritas, mingit n-ö uurimist ja mõttetööd selleks küll ei toimu. Mööndustega saab seda lugu üldse krimkaks nimetada, pigem on see olukirjeldus Krakowi kesklinna joodikute vegeteerimisest, mille tüüne õlise pinna lööb aeg-ajalt virvendama värvilise ja küünilise kommertsmeedia sissetung.

Kahtlustan, et raamatus toimub ka väike product placement, miks muidu peaks tegelased kõrtsis muudkui punase pulli jooki jooma? Aga mida ma ka tean...

See raamat on osa triloogiast, mille ülejäänud osi loeksin ainult siis, kui satuksin pikaks ajaks üksikule saarele, kaasas ainult need kolm raamatut.

Siin on tabav hinnang triloogia teise raamatu kohta,

mida kommenteerija soovitab puhkuseraamatuks. See on ainus punkt, milles ma temaga ei nõustu.

Tõlkija on vana tegija poola kirjanduse eestindamisel, tõlke keel on üldiselt hea.

Raamatu kujundus tundus mulle alguses õõvastav, soooo 90ies, aga tegelikult sobib see sisuga hästi kokku.

Sõnaline hinnang:  sobilik depressiivsema krimikirjanduse sõbrale, aga vabalt võib ka lugemata jätta

Hinne: 3/10