Julian Barnes
Kui on lõpp
Varrak, 2013
|
Erinevus Houellebecqist on raamatu väiksem depressiivsus
ja pigem positiivne leppimine oma elu ja minevikusündmustega. Positiivne
käegalöömine, kui nii võib öelda. Mingeid erilisi ambitsioone ei olnud
peategelasel vist noorest peastki, nii ei ole vaja ka pensionieas midagi
kahetseda, lihtne ja mugav.
Elu ise toob aastakümnete tagant väikese
väreluse peategelase ellu, kes sellele reageerib, kuid hiljem ikkagi kujunenuga
lepib.
Ma ei ole ise veel pensionil ega 60-tes, aga
kujutan ette, et küllap saavad mingis eas noorpõlve mälestused olulisemaks kui elu
olevikus või üsna lühikeseks jääda võivas ja paratamatut allakäiku toovas
tulevikus. Aga ikkagi, minu meelest pühendas peategelane liiga palju aega
minevikus õieti mittejuhtunu detailide meenutamisele, nende variantide
nämmutamisele. OK, vahel saame alles hiljem (võib-olla tõesti isegi alles
aastakümneid hiljem) aru mingi sündmuse olulisusest või mõjust meie edasisele
elukäigule, aga minu meelest tuleb osata ka minevikust lahti lasta, eriti kui
nüüd hiljem midagi muuta ei saa ja mõne asja teadasaamine võib tumestada meie
enda (petlikke, konstrueeritud) mälestusi. Peategelase asemel poleks mina oma
aega raisanud selle bitchilikult
käituva Veronica tagaajamisele. Mida siis lõpuks teada saadud asjaolud ta edasises
elus muutsid?
Nagu siin arvustuses mainitud, oli tekst
tõesti kokkusurutud, kasvõi peamistest tegelastest oleks tahtnud rohkem detaile
teada saada. Tänu teksti lühidusele ja kokkusurutusele edenes lugemine
kiiresti, kuigi mind häiris pideva vaikse taustapininana süžee ja kirjelduste tüütuvõitu
olmelisus. Nagu Houellebecqi raamatudki, jättis seegi tagakaane sulgemisel hinge
ebamäärase rahulolematuse.
Saan aru, et see ongi paljukiidetud ja –auhinnatud
kaasaegne kirjandus. Pean vist oma dokumentalistika juurde tagasi pöörduma.
Suuline hinnang: ei pea ilmtingimata lugema
Hinne: 6/10
No comments:
Post a Comment