Seenelkäik





Toomas Hussar, 2012

Teine viimase aja kultusfilm, millest kõik räägivad. Et hoida näppu aja pulsil, käisin vaatasin lisaks Eestlannale Pariisis sellegi ära.

Filmi linastumise ajastus on juhtumisi kokku langenud muude poliitiliste tormikestega veeklaasis, pakun, et sellest ka eriline ja kiitev retseptsioon. Suisa parim Eesti film pärast Sügisballi, räägitakse ja auhinnatakse.

Eks rahvale ikka meeldib ju vaadata, kui „tugevamatele“ „ära pannakse“. (Mis nad siis tulevad siia meie õue peale kaklema, Peruusse maksumaksja raha eest reisima, üle mõistuse suurt palka saama, majoneesiarvet kuludesse lisama jne). Klassiviha provotseerimine avalikult (hiljutine streik) või varjatumalt (nagu selles filmis) tekitab ikka palju klikke ja vaatajaid.

Tuttavad, kes väitsid, et tegu on ülihea komöödiaga, ei hiilga just erilise vaimutundlikkusega, nentisin. Pean ühinema nendega, kes kehitasid õlgu, kui küsisin filmile hinnangut. Minu õlad kerkivad ja langevad nüüd nende omadega ühes taktis, no jättis ükskõikseks see film. Küünikud tõenäoliselt ei saagi rahvalikust komöödiast naudingut kätte. Läbivaks emotsiooniks oli mul lõbustatuse, parastamise, mille iganes asemel hoopis piinlikkus. Grotesk ja satiir peaks pakkuma pigem intellektuaalset lõbu ja värskust, siin filmis aga oli nii üht kui teist tulemust napilt.

 Filmitegelased ei läinud mulle korda, nende ülim abitus ja tölplus tundus ülepingutatuna ja võõristust suurendavana. Mul oli täitsa ükskõik, kas nad pääsevad metsast eluga välja või surevad kohaliku jorsi kirvelöökide all.

Tegelased ei arenenud filmi jooksul. Pärast kannatusi tsivilisatsiooni rüppe naasnud poliitiku isiksus polnud sugugi kasvanud. Valges golfivestis peetud „hingestatud“ kõne, isegi kui see tuli Aadu Kägu suust siiralt, tundus mulle ikka võltsina.

Ma ise ei suhtle selliste inimestega, aga küllap elu ongi selline, sest paljud ju kiidavad seda filmi, nii et midagi peab seal tegelikkusega kokku kõlama.

Suuline hinnang: ei ole mõtet aega raisata, loe parem mingit head raamatut

Hinne: 4/10

Veel arvustusi:

Sirp 

Sirp 2
Saan ainult nõus olla
VT
PM

Sławomir Rawicz Pikk ränd

Sławomir Rawicz

Pikk ränd
Tõestisündinud lugu teekonnast vabadusse
Kurimuri, 2010

Mõni aeg tagasi kirjutas ajalooajakiri, et keegi sakslane olla väitnud, et tuli pärast II MS jalgsi Siberist Euroopasse tagasi. Vist oli mingi teema seal ka mehe jutu usutavuses vms. Ei tea, kes kellelt inspiratsiooni sai, igatahes see raamat on väidetavalt tõestisündinud lugu ühe poolakast ratsaväeohvitseri põgenemisest Siberi vangilaagrist ja jõudmisest tagasi Euroopasse.

Kirjutaja stiil on lihtne, selge, tempokas, raamat loeb nagu põnevik või seikluslugu. Eks aastatetagused meenutused kaotavadki võib-olla detaile ja nüansse, meelde jäävad vaid faktid ja olulisemad värvid. Erilisi kirjanduslikke aspiratsioone autoril ilmselt pole, erilisi üldistusi ta ei tee, teksti esteetiline külg on samuti napp.

Grupp vange põgeneb hämmastava kergusega laagrist ja kõnnib 6000 km läbi Siberi, Mongoolia, Hiina, Tiibeti, üle Himaalaja Indiasse. Rännakuks kulub 9 kuud. Nad ei sure janusse Gobi kõrbes (käies päikeselõõsas iga päev 30 km ja olles 6 päeva joomata); nad ei sure kurnatusse ega kõrgushaigusesse mägedes, olles selleks ajaks juba 8 kuud poolnäljas; mäed ületavad nad ilma igasuguse varustuseta (1 kirves ja nahkribadest nöör kuue peale); seal häirivad nad ka 2,5-meetrisi lumeinimesi, jajah, eksole jne jms. Maailm oli aastal 1941 muidugi teine, võib-olla oligi kogu Tiibet ja Himaalaja täis päästvaid lambakarjuste koopaid lõkkematerjali ja toiduvarudega.

Noh, inimvõimetel pole teadupärast piire, tugev motivatsioon võib inimese paljukski suuteliseks teha, aga veidike ebausutav (või siis liialdustega kirja pandud) see lugu näib. Võib-olla nad ikka ei olnud kõrbes nii kaua joomata ja lumeinimesed kangastusid nende hapnikupuuduses ajudele meelepettena.

Vahepeal kiskus asi hirmus moosiseks, kui nad Baikali taga metsas kohtasid üksikut põgenenud tüdrukut ja tema juhtus olema just poolakas. Nad võtsid tüdruku kampa ja suhtusid temasse igati džentelmenlikult.

Kui nad lõpuks jõudsid Indiasse, tabas neid post-traumaatiline stressihäire, nad pidid end haiglas turgutama suisa kuid.

Kokkuvõttes siis lihtne mõnus meelelahutus, sellisena täitsa soovitan.

 
Hinne: 8/10

Jennie Dielemans Tere tulemast paradiisi

Jennie Dielemans

Tere tulemast paradiisi. Turismitööstuse reportaaž.

Pegasus, 2010

See raamat äratas minus huvi tänapäevase turismitööstuse väljalubatud kriitilise analüüsi pärast. Olles ise reisinud-puhanud nii Kanaaridel kui Tais, millest muuhulgas see raamat ka kirjutab, mõtlesin, et vaatan, kas meie nähtu ja kogetu sellesse analüüsi kuidagi asetub. Asetus küll, ega ma siis nüüd ka nii naiivne pole, et võtangi kõike massturistidele pakutavat kui autentset ja ehedat. Vahel võib end ju soovunelmatega petta, aga näilisuse traagelniidid on ikka tihtipeale liiga nähtavad.

Seda me ju kõik ometi teame, et massiturism võtab üle kõik algupärase, standardiseerib ja mugandab, tõrjub kohalikud asukad näiteks ilusatelt ranna-aladelt sisemaale, võtab neilt töö ja teenimisvõimaluse, kujundab ümber maastikke jne.

Charter-lendude ja all-inclusive pakettide vastane olen ma nagunii, aga vahel on ka omapäi ja kallimalt reisimise autentsus illusioon.

Võõral maal, eriti kui ka kohalikku keelt ei oska, jäävad ka omapäi reisijatele valida juba valmis koostatud paketid ja trajektoorid. Aga ikkagi loodavad romantilisema natuuriga reisisellid näha kohalikku omapära, dramaatilist autentsust, metsikust ja eksootikat. Käisime meiegi Tais nende pikakaelaliste hõimude džunglikülas. No eks oli arusaadav, et tõenäoliselt nad seal siiski niimoodi autentselt ei ela, liiga dresseeritud olid nad fotode jaoks poseerima ja linikuid-salle kangastelgedel kuduma. Raamatus mainitakse, et tegelikult on nad nt Laosest kohale toodud erinevate hõimude esindajad, kelle töö on seal elada, võrusid kaela panna ja rahvariideid kanda. Mõni saab palkagi selle eest.

Huvitav fakt oli ka see, et tegelikult on ühe riigi majanduse jaoks seljakotirändurid palju kasulikumad, kui all-inclusive paketi ostjad, kes kordagi oma hiigelhotelli territooriumilt ei välju. Kui nad kuskile ekskursioonile lähevadki, siis seda korraldab ka sama hotellikett. Kogu nende raisatud raha läheb rahvusvahelistele turismifirmadele, kes haldavad paketireisijate hotelle ja kõiki seal pakutavaid teenuseid. Seljakotirändurid aga jätavad raha kohalikele väikeettevõtjatele, süües kuskil nurga taga kellegi räpasevõitu sööklas odavaid nuudleid. Kogu odav suveniiriträni toodetakse ka tsentraalselt odava tööjõuga Aasia riikides, seega raha liigub neid müüvast riigist välja.

Vajadus palmi all puhata on osavate turundajate poolt kunstlikult kujundatud, kogu see „enda välja lülitamise“ ja „patareide laadimise“ jutt on tänapäeva töötavale inimesele üsna kohustuslik, lisaks näitavad puhkusereisid ka staatust. Noh, elades nii lähedal polaarjoonele, võib ju kergesti leida suisa teaduslik-meditsiinilise õigustuse ja vajaduse iga-aastase Hispaania (või mõne muu mere-päikese-palmirohke koha) rannapuhkuse järele, ja see mõjub tõesti tervistavalt (kui puhkusel tarvitatud alkoholi kogused vaid väiksemad oleksid!). Me ju vajame sellist vähemalt-kord-aastas-palmi-alla-pääsemise puhkust, kogu selle sügismasenduse, talvepimeduse ja kevadväsimuse juures, mis meid siin kimbutab. Tühja sest lennukite saastest, CO₂ heitest, Vaikses ookeanis hulpiva plastprügi saarest ja millest kõigest veel.

Veel üks huvitav nüanss, millele mõtlemisele see raamat ärgitas. Nimelt, kuidas meile müüakse reisisihtkohta. Ikka on seal valge liivaga rand kunstiliste palmide ja helesinise merega. Ei ühtki inimest, ei ühtki liivast turritavat koni ega kilekotinutsakut. Kuhu küll see lennukitäis turiste sel palmisaarel hajub? Igaühele on eraldatud oma kilomeeter tühja, rehitsetud liivaga randa?

Hiina reiside reklaamidelt on tuhanded turistid, kelle tagant tempel või pagood kättegi ei paista, kenasti välja fotošopitud, samuti nagu jubedad reklaamsildid ja prügigi, ainult tüüned kalatiigid ja siniseks värvitud taevas paistab punaste templisammaste vahel. Tegelikult näeb turist Hiinas aga reostatud, ülerahvastatud, tolmust ja sudust linna või maastikku. Sinist taevast võib-olla ainult kõrgel mägedes, ookeani kaldal või kõrbes.

Mäletan oma pettumust, kui piltidelt nähtud lumise tipuga Fuji mägi polnud sugugi nii ilus ja muljetavaldav. Ei olnud seal mingit lumemütsi, rääkimata siis seda ümbritsevate roosade kirsiõite puudumisest...

Hispaania puhul võib aga turismifirmade reklaami põhjal jääda mulje, et seal kõnnivad tänaval ainult toreerod ja flamenkotantsijad, vaheldumisi mustade taltsaste pullidega. Ja nii edasi.

Pahaaimamatu turist lähebki seda kõike sealt otsima, aga leiab eest standardiseeritud söögi, standardiseeritud suveniirid ja tegelikkuse plastist imitatsiooni.

Ma ei teadnud ka, et need on illegaalsetest immigrantidest birmalased, kes Tais pärast tsunamit kõik kuurordid üles ehitasid. Birmalastest põgenikud elavad laagrites, olles sisuliselt ehitusettevõtte orjad, kes maksab neile alla miinimumpalga, aga vahel ei maksa üldse.

Samamoodi on erinevate maade suurte hotellide töötajad miinimumpalgalised kohalikud või immigrandid, kes peavad tegema pikki tööpäevi ja pealt vaatama turistide pillavat elustiili.

Veel meenub üks number: ainult 2,5% maakera elanikkonnast saab endale lubada lennukiga teise riiki puhkama sõitmist.

Raamatus käsitletakse veel Tai prostitutsiooni, lennukite CO₂  heite ja mangroovide hävitamise teemat.

Raske on nõuda autorilt parema, kõiki pooli õnnelikuks ja rikkaks tegeva lahenduse pakkumist. Kriitika oli üsna pehme ja pigem konstateeriv.

Raamat oli ladus ja lihtne lugemine, tõlge hea. Silma torkas üks levinud apsakas (kas tänapäeval õpetataksegi koolides nii?) „Kanal“ La Manche’i väina asemel. „Tulin üle Kanali“ vms mõjus lause konteksti arvestades segadusseajavana, mulle kangastus millegipärast kohe Amsterdam.

Soovitan vaadata toredat brittide sarja Benidorm.

Suuline hinnang: täitsa tasub lugeda, eriti, kui kuulud selle 2,5% hulka

Hinne: 7/10

Jelena Rževskaja Sõjaväetõlgi märkmed

Jelena Rževskaja

Sõjaväetõlgi märkmed

Tänapäev, 2010

Ostsin selle raamatu ennekõike filoloogilisest huvist, aga lingvistilise analüüsi, keeleõpetusmetoodika kultuurikontekstide võrdluse asemel lugesin peamiselt Hitleri punkri asukate viimastest päevadest ja ilmselgelt liiga palju ka Hitleri hammastest.

No ma ise ka naiivitar, oleksin pidanud mõtlema nõukogude haridussüsteemi ja keeleõppe metoodika ning kvaliteedi peale sõjaeelsetel Stalini hirmuvalitsuse aastatel. Nagu ka raamatust välja tuli, juhuslikud inimesed läbisid juhuslikud keelekursused ja läksid rindele tõlkima luurajate poolt kinni püütud sakslaste ülekuulamisi. Mis kultuurilis-lingivistilist analüüsi siit saab tulla, noore, kogemusteta, poolharitud, ehmunud inimese poolt, kes on sattunud ebaloomulikku ja ohtlikku keskkonda – sõtta ja rindele.

Autor pidas kogu oma sõjatee vältel päevikut, mille alusel ta hiljem kirjutas mitmeid raamatuid sõjast ja ajaloost.

Noore tõlgina juhtus ta olema just selles väeüksuses, mis vallutas Berliini ja avastas Hitleri punkri asukate laibad. Enda jaoks uue faktina sain teada, et Stalin keelas koheselt Hitleri laiba leidmise info levitamise, isegi marssal Žukov ei teadnud seda kuni 1965. aastani! Samal ajal muidugi Lääne liitlaste press pasundas kõrbenud laiba leidmisest, kuigi koheselt tekkisid ka teisikute, Hitleri Lõuna-Ameerikasse põgenemise jms vandenõuteooriad. Arusaadav, ajaloolised ja kurioossed sündmused on autorile olulisemad lahti kirjutada kui filoloogilised finessid, aga kui seda raamatut oleks reklaamitud kui Hitleri punkri viimaste päevade ja Hitleri hammaste saagat, poleks ma seda ostnud.

Tsensuur on Venemaal endiselt elujõus, olulistest teemadest (nt Punaarmee marodööritsemine vallutatud aladel ja Berliinis), mida autor oma silmaga nägi, libiseb ta väga kiiresti üle. Ta julgeb küll kritiseerida Stalinit ja tema sõja-eelset puhastust armeeladvikus, kuid mitte nõukogude sõdurite madalat haridus- ja kultuuritaset. Selles aspektis ühineb ta ametliku heroiseeriva propagandaga.

Tekst on kergesti loetav, tõlge suurepärane, ometi sundisin end raamatut lõpetama, sest konkreetselt see teema ei paku mulle kuigivõrd huvi.

Sõnaline hinnang: mittefiloloogist ajaloo- (II MS) huvilisele sobiv lugemine

Hinne: 6/10