Bill Bryson A Walk in the Woods

Bill Bryson

A Walk in the Woods: Rediscovering America on the Appalachian Trail

1998

Mulle meeldib ka looduses matkata, vähemalt ma ise nimetan seda tegevust matkamiseks, ometi ei kvalifitseeru ma täisvereliseks matkajaks, sest

1. ma ei taha kanda terve päeva seljas 20-kilogrammist seljakotti
2. matkaraja profiil võiks olla laugemapoolne
3. õhtul tahaks siiski pesta ka (sooja veega)
4. telgis olen nõus magama max 2 ööd
5. kiirpudrud jms matkatoit on täiesti out
6. mitu päeva järjest hommikust õhtuni kõndimine (isegi ilma nende faktoriteta – seljakott, telk, pesematus, kiirpuder) läheb tüütuks kätte

Tundub, et ma ei kvalifitseerugi üldse matkajaks, pigem looduses jalutajaks…

Autor võttis ette 2200-miilise Apalatšide matkaraja, kutsudes endale kambajõmmiks tugevas ülekaalus endisest alkohoolikust koolivenna. Loomulikult kujunes nende teekonnast koomiline seiklus (mitte just suisa „Kolm meest paadis…“ stiilis, aga midagi sinnapoole). Nad ületavad mitmekuulisel teekonnal erinevaid raskusi ja eelkõige iseennast, kohtuvad rajal erinevate inimestega (kardetud karudega siiski õnneks mitte), võtavad kõvasti alla, saavutavad sportliku vormi ja seda kõike tehes kirjeldab autor, (kellele kuulub minu sügav lugupidamine ja imetlus suurepärase jutuvestmisoskuse eest) USA inimeste elu-olu, erinevaid matkajatüüpe, loodushoiu ja metsamajanduse olukorda, rahvusparkide haldamist jms. Autor on kaua elanud Inglismaal, seega on tema vaade USAle veidi kõrvalseisja oma ja see lisab ta jutustusele mõnusat irooniat.

Matka ettevalmistava etapi (raamatute lugemine, matkavarustuse ostmine ja matkakaaslase otsimine) kirjeldus on hoogsalt naljakas ja loob üsna kõrged ootused loo järgnevale arengule. Mõningane pingelangus ja pettumus (nad ei käinudki kogu matkarada läbi, vahepeal „varastasid“ mõne jupi, hääletades end auto peale jne) ei kahanda siiski ülihead kogumuljet. Jällegi on tegemist ülikvaliteetse meelelahutusega, milles ei puudu ka väike hariv aspekt. Kavatsen kuulata veel tema teisi raamatuid (nt reisimisest Euroopas).

See raamat on kõigile neile, kes kasvõi kordki elus on metsas seenel käinud või kuskil rabas laudteel 2-kilomeetrise jalutuskäigu teinud.

Hinne: 10/10

Bill Bryson A Short History of Nearly Everything

Bill Bryson

A Short History of Nearly Everything

2003

Kuulates seda mõnusa irooniaga pikitud ja ladusalt voolavat jutustust, tabasin end mõttelt, et miks küll ei olnud minu põhikooli aegsed loodusainete õpikuid sellised. Autor paneb sujuvalt kokku põhilise geoloogiast, geograafiast, füüsikast, keemiast, bioloogiast, paleontoloogiast, botaanikast, loob nendest koolides siiani rangelt eraldiseisvatest ja omavahel koordineerimata valdkondadest sujuva terviku, teeb kõrvalepõikeid teadusajalukku, lisab naljakaid seiku esimeste teadlaste ja avastajate isikust, jõuab tänapäeva kliimamuutuste ja inimese tervise käsitlusteni, hoides ühtlaselt lugeja/kuulaja huvi üleval ning olles parajal määral pealiskaudne ja fun. Sealjuures ei anna ta isiklikke hinnanguid nö suurtele teemadele, nagu religioon ja inimeseks olemine, tema irooniline hoiak lisab loole siin-seal vürtsi, kuid jääb siiski neutraalseks.

Ülimalt kvaliteetne populaarteaduslik meelelahutus, seda võib soovitada nii täiskasvanutele, kes on omaaegse kuiva loodusteaduste kooliprogrammi unustanud, kui ka lastele, keda saab märkamatult ja täiskasvanute poolse nähtava välise surveta õppimise ja teadmiste juurde meelitada.

Hinne: 10/10

Tiit Kändler Kõlakoda kõrva taga

Tiit Kändler

Kõlakoda kõrva taga

Kuidas muusika loob teadust ja teadus teeb muusikat

Tammerraamat, 2010

Üldiselt mulle vanasti meeldis lugeda populaarteaduslikku kirjandust. Praegusel ajal ilmub seda Eesti autoritelt väga vähe, nõukogude ajal olid selle teemaga lood hoopis paremad: vene keelest tõlgiti eesti keelde hulgaliselt populaarteaduslikku kirjandust erinevatest valdkondadest ja teadusharudest, mida mina eel- ja pärispubekana ahnelt neelasin. Ookeanisügavuste uurimisest kosmose vallutamiseni, Arktika ja troopika vallutamisest rääkimata. Muusika ja teaduse vahekord tundub mulle ka huvitav, seega avasin raamatu üsna kõrgete ootustega. Aga pidin pettuma, sest lühikesi katkendlikke infokilde, mis ühte või teist teemat täppisteaduse kaugele lugejale sisuliselt ei ava (mis peaks ju ometi olema populaarteadusliku kirjanduse kui žanri eesmärke?), võib lugeda ka lehesabade nuppudest. Saan küll teada mõne infokillu lindude häälepaelte ehitusest ja sellest, kas primaatidel on oktaavide eristamise võime või mitte, kuid, see, nagu pealkirjas lubatud, „kuidas muusika loob teadust ja teadus teeb muusikat“ raamatust ei avane. Lisaks on autori keelekasutus tüütult metafoorirohke, võib-olla isegi veidi vanamoeliselt raskepärane, et stiil juba iseenesest raskendab sisu jälgimist. Iseenesest on muidugi kiiduväärt, et ühes füüsikus on piisavalt lüürikut, nii ta oskab end emakeeles ladusalt ja kujundirikkalt väljendada, aga paraku tõmbab see lugeja tähelepanu niigi napilt sisult välisele vormile. Niigi jääb lugedes kogu aeg tunne, et midagi jääb lõpuni välja ütlemata, selgitamata, katkendlikuks, kauniskujundite tõttu isegi mõistukõneliseks.

Suuline hinnang: teistsuguste ootustega lugejale võib isegi meeldida

Hinne: 2/10