K. Sewell, C. Richmond Punase viisnurga kurjus

Kenneth Sewell, Clint Richmond

Punase viisnurga kurjus.

Lugu Nõukogude allveelaeva 

tuumarünnaku katsest USA vastu.

Olion, 2010

No näib, et ma ei saanudki kaua eemal olla külma sõja vastasseisust, allveelaevadest ja tuumasõjast... 

See on väidetavalt tõestisündinud lugu sellest, kuidas NL üritas 1968. aastal allveelaevalt Pearl Harbori pihta 1-megatonnise lõhkepeaga raketi välja lasta, kuid jällegi vedas vene tehnika alt, raketi start ebaõnnestus ja laev läks hoopis põhja. Ameeriklased tõstsid laevavraki salaja üles ja said palju väärtuslikku luure- ja sõjalist infot. Kusjuures NL püüdis jätta muljet, et USAt ründab hoopiski Hiina allveelaev. Salajase skeemi taga olid Suslov ja Andropov, kelle eesmärgiks oli korraga lahti saada kahest vaenlasest – USAst ja Hiinast, provotseerides need omavahel tuumasõtta. Kui raketi start allveelaevalt oleks õnnestunud, oleks USA paraku siiski aru saanud, et tegemist on nõukogude allveelaevaga ja tuumalöök poleks siis tõenäoliselt Hiina pihta läinud...

Juhtumisi olin just hiljuti vaadanud filmi Jaht Punasele Oktoobrile, mis on tehtud Tom Clancy samanimelise romaani põhjal. Film oli muidugi täielik kräpp, tekitas vaid huvi raamatu endaga tutvuda, mis nagu ikka, on kindla peale põnevam, mitmekihilisem ja detailsem. Aga kammoon, Sean Connery oma kange susiseva aktsendiga mängimas leedulasest laevakaptenit, kes tahab oma laeva USAle üle anda... Ta üritab isegi vahepeal seal filmis vene keelt rääkida, seda on väga valus kuulata ja võib usutav tunduda ainult ameeriklastele. Maailmapäästjat Jack Ryanit mängib veel noorepoolne Alec Baldwin, kes on filmis nagu närviline ebaprofessionaalne nolk, raamatus tundus ta küll selline tasakaalukas alfaisane hilistes neljakümnendates.

Punase viisnurga raamat väidab, et selliseid allveelaevade meeskondade ülekargamisi ja kodumaa reetmisi tegelikkuses külma sõja ajal ja hiljem ei toimunud, sest nõukogude allveelaevnikud olid niivõrd hoolikalt selekteeritud ja põhjalikult ajupestud, et see poleks neile kunagi mõttessegi tulnud.

Kuigi raamatul oli lisaks tõlkijale ka toimetaja ja keelekorrektor, on siiski läbi lastud lubamatult palju trükivigu ja tõlkekonarusi. Teise sama kirjastuse üllitisega, mida ka hiljuti lugesin, selle raamatu tõlget muidugi võrrelda ei saa, tekst on ikka üldiselt hea ja ladusalt loetav.

Mõned küsitavused siiski tekkisid. Näiteks, lauset „laevakomandöril oli lõplik potentsiaal tuumarakett välja lasta“ pidin ikka mitu korda lugema, et ebamugavustundest lahti saada.

Samuti pani mõtlema ingliskeelse väljendi „nuclear doomsday“ eestindamise võimalused. Raamat pakkus „aatomi viimsetpäeva“, mis tundub siiski veidi kohmakas. Aga midagi eriti paremat ma ka välja pakkuda ei oska: „tuumahävingu viimnepäev“ oleks võib-olla parem, kuid sama kohmakas, aga vähemalt veidi eksplitsiitsem? „Tuumasõja hävingupäev“ tooks juurde sõja mõiste, mida algses versioonis ei pruugi olla. Hävingupäev üksi ei sisalda jälle tingimata piibellikku viimsepäeva mõtet, nagu „nuclear armageddoniski“

Laused, mis kõlavad umbes nii: „need olid kõrgete (või oli see „tugevate“?) motivatsioonidega mehed“ ja „ohvitserid olid lojaalsed oma emamaa suhtes“ tekitavad küsimuse tõlkija emakeeletunnetuse kohta. Eeldame, et tõlkija ei tea halligi vene keelest, mille „rodina“ on inglise keelde tõlgitud kui „motherland“ ja sealt omakorda eesti keelde tõlkides saab sellest „emamaa“. Aga kui tõlkija, toimetaja ja korrektor, kelle emakeel on eeldatavasti eesti keel, seda lauset loevad ja neid ei häiri seal miski, siis pean küll käed üles tõstma ja alla laskma, tõepoolest...

Sõnaline hinnang: Kui ajaloohuviline ei ole väga keeletundlik, siis saab seda raamatut ainult soovitada. Kokkuvõttes siiski huvitav ja ladus lugemine.

Hinne: 9/10

Mihhail Jelizarov Raamatuhoidja

Mihhail Jelizarov
Raamatuhoidja
Varrak, 2012

Ma ei ole miski fantasy-fänn, tegelikult juba lapsena ei meeldinud mulle muinasjutte lugeda. Krabat, Karlsson katuselt ja Viplala olid vast ainsad fantasy-tegelased, kes mulle korda läksid ja kelle tegemistele kaasa elasin.

Trollid, kääbikud, vampiirid, potterid ja sõrmusteisandad ja kõik need teised sellelaadsed ei saa kahjuks pretendeerida ühelegi minu lugemisaja ja tähelepanu minutile, tundidest rääkimata.

See raamat aga tundus kuidagi intrigeeriv: vene kaasaegne kirjandus, ühiskonnakriitika, Vene Bookeri preemia 2008. aastal, skandaalid selle ümber panid lootma, et tegemist on hea raamatuga.

Idee kui selline ongi originaalne, korraks küll läks mu mõte The Book of Eli peale. Sisulist sarnasust süžeedel muidugi pole, peale selle, et tegelased ajavad taga raamatut(-id), millel on salajane vägeandev omadus. Tapetakse palju nende raamatute pärast, peamiselt külmrelvadega, veriselt, lahingustseene ja valmistumisi lahinguteks kirjeldatakse pikalt ja detailselt, need võtavadki vast 40% kogu raamatu mahust. N-nda lahingukirjelduse juures tüdisin ja jätsin julmalt lehekülgi vahele.

Raamatust aimub ühiskonnakriitikat, kainet tagasivaatamist nõuka-ajastusse, pessimismi inimloomuse muutumatusega leppimisest (võimuiha, reetmine võimu nimel, massidega manipuleerimine, aga ka sageli koos käivad ahnus ja rumalus jne).

Võib-olla on see raamat väga diip ja diipi tuleb otsida lihtsa teksti alt? Tekst on dialoogirohke, kuigi seega ka veidi pealiskaudne, ja edeneb kiiresti.

Tõlge on väga hea, kohati on autori naljad ja iroonia väga hästi edasi antud.

Sõnaline hinnang: otseselt ju jama ka pole, lihtsalt pole minu teetass. Enne kui otsustad, loe põhjalikumat arvustust näiteks Postimehest.

Hinne: 7/10

Miranda July Siin sa oledki kõige rohkem oma

Miranda July
Siin sa oledki kõige rohkem oma
LR, 2012

Üldiselt ma ei ole lühijuttude fänn, aga selle kogumiku teised arvustused jätsid kuidagi positiivse ja huvitava mulje, nii et otsustasin end ka kurssi viia uuema Ameerika kirjandusega.

Naise kirjutatud naislugejale suunatud lood naistest.

Muljet on raske sõnadesse panna, ei oskagi nagu midagi öelda, seisukohta võtta. Natuke nagu meeldis ja nagu ei meeldinud ka. Ei suhestunud nende tegelastega, nende elude ja probleemidega. Tundus, et peamiselt käsitlesid need lood üksinduse teemat, paljude tegelaste psüühiline ebastabiilsus kumas läbi. Ei ole sellised ebakindlad ja ebastabiilsed tegelased mulle huvitavad, ei taha nende eluolust lugeda.

Kogumiku lood on nagu fotod albumis või lühifilmid, mida vaatad erilise süvenemise ja huvita ainult selleks, et kuskil midagi oodates aega parajaks teha. Nagu need mõttetud pardaajakirjad lennukis, mida iga kord kohusetundlikult lapatakse, suutmata süüvida pealiskaudsete artiklite sisusse.

Tõlge oli hea ja ladus. Eesti keeles on imelik sõna „armatsema“, mida ei kasutata vist mujal kui tõlkekirjanduses.

Sõnaline hinnang: teist korda ei loeks, samas teistele ei saa ka öelda, et ära mingil juhul loe.

Hinne: 6/10

teised arvustused: ekspress, loterii, lugemisarhiiv

Marina Palei Küla

Marina Palei
Küla
LR, 2012

Noor naine tuleb koos väikese lapsega 1979. aastal Leningradist Eestisse suve veetma, üürides toa kuskil mereäärses külas. Majas elav pere on tema kui venelase suhtes vaenulik ja pahatahtlik. Autoril oli illusioon eriliste ja ilusate Baltimaade ja sealse kultuuri suhtes, ja tundub, et halb kohtlemine tema illusioone lõplikult ei purustanud, vaatamata igavesti võõraks jäämisele. Eestis suvitamine on tema jaoks nagu harjutus võõraks olemisele ka Hollandis, kuhu ta 1995. aastal emigreerus.

Vastuseid ei saanud ma järgmistele küsimustele:

Miks ta pidi just seal külas ja seal majas terve suve piinlema, oleks siis otsinud muid võimalusi ja üüritube, kui tingimata oli vaja Eestis suvitada?

Kui olukord oli nii raske, miks ta sealt varem jalga ei lasknud, tagasi linna ei läinud?

Kui rahaga oli nii kitsas käes, oleks ju tõesti võinud lühemalt ja mujal suvitada?

Tema enda, nii nagu praegu tundub, irratsionaalne käitumine ei õigusta muidugi kohalike vaenulikkust. Klienditeeninduse tõelise olemuse mõistmine pole eestlastel kunagi hästi välja tulnud. Ja nö vanemate pattude laste kaela nuhtlemine on samuti üldinimlik, esineb kõikides kultuurides ja tundub, et on ka ajas muutumatu. Ajalooline vastutus ja indiviidi süü on üldiselt ebameeldivad teemad iga rahva jaoks. Okupantide järeltulijale mineviku eest kätte maksmine võib väikesele inimesele tunduda magusa isikliku võiduna. Jutustuses tuleb välja ka see, et mitte ainult nö lihtsad inimesed, talupidajad, olid hingelt madalad, vaid kõrgharitud kunstnike ringiski võitis isiklik armukadedusest tingitud kättemaks inimlikkuse.

Meenutan enda lapsepõlve suvitamisi Peipsi-äärses vene-eesti segakülas. Sealgi tõmmati selge joon võõraste suvitajate ja kohalike ja nende järeltulijate vahele. Täiesti võõrastel, üüri maksvatel suvitajatel tuli teada oma kohta näiteks autolavka järjekorras – see oli kõige viimane ja kõiki kaupu ei pruukinud neile enam jätkuda. Nii oli kohalike meelest ajalooline õiglus jalule seatud. Muud otsest vaenulikkust ma küll ei täheldanud, küllap ka seetõttu, et tegemist oli segakülaga, kus pealegi vene keel oli domineeriv ja nii oli ka sealsetel Leningradi suvitajatest püsikundedel lihtsam kohaneda.

Jutustust võib võtta ka kui kultuuriantropoloogilise ekspeditsiooni aruannet vaenuliku hõimu aladele. Uurijad ei saa küll pärismaalastega kontakti ja kirjeldavad nende eluviisi veidi üheülbaliselt, tõlgendades nende käitumist enda kultuurist lähtuvalt. Uurija aimab küll pärismaalaste käitumise motiive, kuid ei suuda neid interaktsiooni provotseerida. Tõeline kultuuride kokkupõrge! 

Autori keelekasutus on huvitav ja isegi veidi poeetiline, mulle meeldis see koht, kus ta oma tundeid Läänemere vastu kirjeldas.

Tõlge on ka päris hea, kaks tõlkekonarust jäi siiski silma.

Suuline hinnang: sobilik lühike suvelugemine neile, kes mäletavad nõukogude aega ja noortele, kes sellest midagi ei tea

Hinne: 6/10

Deborah Moggach The Best Exotic Marigold Hotel

Deborah Moggach
Parim hotell terves Indias
2012

Filmi levitati vist enne raamatut, otsustasin aga, et enne tutvun raamatuga ja siis vaatan filmi otsa. Raamatud on alati paremad, detailsemad ja sügavamad kui nende põhjal tehtud filmid. Kuulasin siis ingliskeelset audiobuuki ja vaatasin sinna otsa filmi, mida reklaamiti pigem kui komöödiat. Raamat eriti naljakana ei tundunud, mõned koomilised repliigid võib-olla olid ja veidi ka situatsioonikoomikat. Ka film polnud miski komöödia, pigem melodraama.

Raamatut ette lugev näitleja tegi väga hästi järele pehmet, isegi veidi pudikeelset india aktsenti, mis on täiesti eristuv kõikvõimalikest teistest aktsentidest, millega inglise keelt on võimalik rääkida.

Raamatu ja filmi sisuks on see, kuidas Inglismaa pensionärid lähevad Indiasse „vanadekodusse“, nende endi arvates küll peenesse spa-hotelli, kuid tegelikkuses suvalisse kipakasse võõrastemajja.

Läbiv teema on raamatus vanadus ja selle erinevad hädad, immigratsioon, kultuurierinevused ja –klišeed, aga ka Lääne ja Aasia inimeste erinev suhtumine oma vanuritesse. Filmis tuli nendest teemadest esile ainult ühe vanamuti rassism, mis lõpus ka leevenes. Raamatus käsitleti Inglismaa muutumist immigratsiooni ja Läänele omase võõrandumise tõttu, just selle pärast ei olnud tegelastel enam võimalust või soovi kodumaal elada. Film jättis need sotsiaalsed teemad (peale rassismi pealiskaudse puudutamise) täiesti käsitlemata.

Üks Läänes leviv klišee India kohta on ka see, et keskeakriisis vaevlevad (peamiselt) naised lähevad sinna end otsima ja leidma. Ka siin on see täiesti olemas, nii mõnigi üritab leida ja leiabki erinevaid enda vaimse ja kehalise noorendamise võimalusi. Jällegi, see teema on raamatus põhjalikum, filmis aga vaevuaimatav.

Film ja raamat on täiesti erinevad eraldiseisvad lood. Raamatus avati rohkem nende vanurite Indiasse mineku motiive, nende iseloomu, omavahelisi suhteid juba Indias olles. Filmis aga sadasid suvalised inimesed Indiasse kohale ja asjatasid seal midagi. Kohaliku hotellipidaja armuloole pöörati liiga palju tähelepanu, muidugi, on tore, kui vanurite asemel näidatakse kenasid siledaid noori inimesi, aga see muutis justkui vanuritest peategelased teisejärgulisteks statistideks. Filmi vaadates võrdlesin seda raamatuga ja olin üllatunud, kui „valesti“ on tegelased pandud käituma. Pärast raamatu lugemist filmi vaatamisel on ka veel see häda, et lugedes ette kujutatud tegelased ei klapi kuidagi osadesse valitud näitlejatüüpidega. Näiteks oli allasurutud kodukana rolli valitud Judy Dench, kes sobiks minu meelest paremini sõltumatut tuleharki mängima.

Suuline hinnang: pealiskaudne meelelahutus või suisa ajaraisk

Hinne: raamat 6/10, film 3/10

Risto Isomäki Sarasvati liiv

Risto Isomäki
Sarasvati liiv
Kunst, 2007

Lisaks tuumasõja maailmalõpule võlub mind ka igasugustest looduskataklüsmidest põhjustatud maailmalõpu teema. Mulle meeldis väga ka film Päev pärast homset, mis hoidis põnevust üleval, oli huvitav ja ilus. Isomäki raamatut lugedes mõtlesin korduvalt selle filmi peale, mulle tundus, et loo areng ja esitus oli filmilikult üles ehitatud. Ja sellest loost oleks saanud teha vägagi toreda filmi, aga võib-olla seda juba kuskil tehaksegi.

Maailmalõpu põhjustab seekord kliimasoojenemisest tulenev polaaralade mandrijää ja liustike libisemine ookeani. Ülitsunaami pühib kõik rannaalad sadade kilomeetrite sügavuselt sisemaale puhtaks.

Lugesin ja mõtlesin Läänemere geograafia peale, et Eestisse ei tohiks see laine enam väga jõuda, Taani ja Rootsi alumine nurk võtaksid hullema enda peale...

Lugu on tempokas, mõneti ka klišeelik, aga siinsed klišeed üldmuljet ei riku. Maailma erinevates nurkades uurivad teadlased erinevaid asju ja jõuavad samadele järeldustele. Koos tegutsemiseks on juba liiga hilja, kuigi kliimasoojenemise pidurdamiseks on tehnoloogiad olemas (tegevus toimub paarikümne aasta taguses tulevikus).

On ohte, seiklust, põnevust, paar romantilist liini (aga ilma seksikirjeldusteta), autor teab, mis on sellise raamatu puhul oluline ja oskab lugejat põnevil ja loo haardes hoida. Midagi üleliigset siin pole, puudu ka mitte. Tegelased on piisavalt lahti kirjutatud, nende tegutsemise motiivid põhjendatud ja usutavad.

Lugedes veelause ekspeditsiooni kirjeldusi, meenus mulle kauge nõuka-aegne lapsepõlv, kus lugesin väga palju vene keelest tõlgitud populaar- ja loodusteaduslikku kirjandust, muuhulgast ka meresügavuste ja kosmose uurimisest, mägede vallutamistest, polaar- ja arheoloogilistest ekspeditsioonidest ja muidu rasketest rännakutest.

Ja polaarteema on mind ka lapsest saati huvitanud, lisaks sisulisele ka esteetilisest aspektist: külma mere ääres külmade tuulte räsitud lagedad kurblikud maastikud (lume ja jääga või siis ilma) halli madala taeva all kõnelevad rohkem ja loovad eredamaid kujutluspilte kui päikesepaiste, palmid ja valge liiv helesinise laguuni rannas...

Raamatu keel oli üldiselt hea, paar tõlkekohmakust ja trükiviga lipsas sisse.

Sõnaline hinnang: suurepärane meelelahutus

Hinne: 10/10

Jüri Pino Kohatäide. Kuidas ma linnavolinik olin.

Jüri Pino
Kohatäide. Kuidas ma linnavolinik olin.
Tammerraamat, 2010

Raamatupoes oli soodusmüük, ostsin selle raamatu mõnekümne sendi eest. Autor ei ole mulle küll kuigi sümpaatne, kujundasin sellise hinnangu tema artiklite ja kolumniste põhjal. Pino on Õhtulehe ajakirjanik, seda lehte ma ei loe, aga vist olen mingeid tema Delfis avaldatud tekstikesi lugenud.

Tal on selline naljamehe lõõpiv-labane stiil, mida ma just väga ei naudi, lisaks kultiveerib ta (võib-olla eneseõigustuseks?) ausa joodiku ja „lapsesuu“ kuvandit. Sellelt positsioonilt saab mõnikord asju otsemini ja ausamalt välja öelda, kui seda näiteks mõni lugupeetud „arvamusliider“ endale lubada saaks.

Nüüd olen küll piisavalt põhjendanud ja õigustanud, miks ma selle raamatu ostsin.

Tegelikult ma ei teadnudki, et Pino oli eelmises volikogu koosseisus. Olen kokku puutunud mõnede inimestega eelmisest ja praegusest linnavolikogust, tahtsin saada kinnitust, kas asjad käivad siis nii, nagu nad käivad (...naiivitar!).

No muidugi käivad, truud parteisõdurid ja ebakompetentsed kohatäitjad justkui otsustavad asju ja jagavad raha. Tegelikud otsused tehakse aga enne ja mujal ära, nagu ikka. Prügikala tegeleb vaid vormistamise ja JOKKimisega.

Lugesin seda raamatut ja mõtlesin, on siis Pino linnavolinikuna nüüd küüniline kuritarvitaja või lihtsalt süüdimatu ullike? Tegelikult on võimalik mitte midagi tehes tööl käia paljudes avaliku sektori töökohtades, võtta vastu palka ja nautida tasuta parkimist. Enda lohutamine väitega, et minust ei sõltu nagunii midagi, on ju mugav ja turvaline, sellele saab toetuda igal ajal, iga võimu ja režiimi kontekstis.

Pino viilis veel ka niipalju kui sai, ei viitsinud koosolekutel igavleda, ei võtnud kordagi sõna, hiljem ei viitsinud isegi hääletusnuppu vajutada. Ta hoidis end justkui puhtana ja vältis osalusvastutust tolleaegsetes otsustes, oli sõna otseses mõttes kohatäide, topis, nukk, kes pannakse toolile istuma.

Mõni eetiline konflikt siiski õrna virvendusena tema tüünet pinda häiris: aga alati leidus ju kohe õigustus, näiteks palga vastuvõtmine mitte millegi tegemise eest oligi õiglane tasu pikaajaliste maksude maksmise eest. Rohkem häiris teda baarides suitsetamise keelamise otsus, mis talle endale kui sagedasele baarikülastajale ja peaaegu ahelsuitsetajale ebamugavust valmistas. Tõeline maailmavaateline väärtuste konflikt jäi aga sündimata, linnavolinik vajutas poolt hääletuse nuppu või siis viilis üldse sellest koosolekust kõrvale, ei mäleta täpselt.

Sõnaline hinnang: kui veidi labasevõitu stiil sobiv tundub, on see raamat täitsa talutav meelelahutus. Kohustuslik kirjandus kõikidele haldusjuhtimise tudengitele J.

Hinne: 6/10

Carolijn Visser Naised võõrsil

Carolijn Visser
Naised võõrsil
Pegasus, 2011

Ajakirjanik, kes on mõnda aega ka Eestis elanud, on kokku kogunud mõned lood erinevatest maadest pärit naistest, keda suured ajaloosündmused on mööda maailma laiali pillutanud. Täpsemad lugude kirjeldused on siin.

Läbivaks teemaks on kohanemine võõral maal ja kultuuris, ning see, kuidas elu võõras kultuuriruumis inimest muudab. Lood olid erinevad, sest nende peategelased olid erineva tausta ja nö kaaluga. Nende sotsiaalne päritolu, eelnev elukogemus, kultuuritaust, aga ka hoiakud ja iseloom üldse mõjutasid nende hakkamasaamist võõrsil. Nad kõik olid üsnagi passiivsed saatuse mängukannid, sõltus ainult ajastust ja riigist, kui traumeeriv see roll oli.

 Huvitav oli mitme loo Eesti-seos, eriti viimane lugu hiinlasest, kes tuli Hiina miljonilinnast üksildasse Eesti tallu, vahepeal käis Moskvas, siis elas mõnda aega Tallinnas ja seejärel abiellus Kanadasse. Aga tema ei tundunud kusagil eriti õnnelik olevat. Tal lasus vastutus oma vanemate soovide täitmise eest, ja see tegi temastki passiivse marioneti. Aga vähemalt hindas ta vabas demokraatlikus riigis elamist.

 Olen ise elanud ligi aasta teises riigis, õppinud välismaal, mul on olnud kokkupuude erinevatest kultuuridest pärit inimestega, seega arvan, et võin aimata nende võõrsilolu tundeid. Huvitav aspekt, mis nende meenutustest välja tuli, oli see, et paljud, kes on elanud pikemat aega võõrsil, jäädes seal ikkagi võõraks, jäävad võõraks ka kodumaale naastes. Kodus on nad teistmoodi võõrad, sest neid on elu teises kultuuris liiga palju muutnud. Siit moraal: kui oled igal pool võõras, siis parem on olla võõras meeldiva kultuuri ja kliimaga riigis....

Viimase loo Eestiga seotud hiinlane oleks võõras ka Hiinasse naastes, sest on liialt nakatunud Lääne kultuurist ja mõtteviisist. Pealegi, Hiinas kahtlustataks teda kindlasti spioneerimises, tegelikult nagu igas teiseski riigis, kus ta elanud on.

Huvitav oli ka Tallinnast USAsse kolinud õpetajanna rahulolu sellega, et USA sarnaneb kaotatud NSVL’ga. Pärast Eesti taasiseseisvumist ta siin ei kohanenudki, kuid leidis lõpuks riigi, kus ta saab õnnelik olla. Lisaks endiste vaenlaste sarnasusele leiab saatuse irooniat veel ka selles detailis, et USAs on õpetajannale hingelähedane ahistatud põliselanike kultuuri säilitamine, ja paralleele Eestiga ta ei näe.

Raamatu autor on ajakirjanik, mitte kirjanik, raamatu lood on ilmselt intervjuude põhjal kokku kirjutatud. Seega erilist esteetiliste püüdlustega ilukirjanduslikku stiili siit ei leia, tekst on ladus ja lihtne, annab infot edasi, aga ei pretendeeri erilisele sügavusele ja üldistamisele. Mõne loo puhul tekkis mul lugedes soov tegelastest rohkem teada saada, huvi detailsema taustakäsitluse vastu, ajakirjanduslik pealiskaudsus ja lühidus siiski veidi häiris.

Tõlge on väga hea ja ladus, aga ilmselt ka algtekst polnud ülemäära keerukas. Tõlkija on eesti keele õppejõud TÜs, olen tema blogide ja säutsude truu lugeja. Nii et see oli minu jaoks veel väike lisaboonus.

Sõnaline hinnang: meeldiv lugemine ajaloo- ja erinevate kultuuride huvilistele, innukatele reisisellidele

Hinne: 7/10