Sofi Oksanen Kui tuvid kadusid

Sofi Oksanen
Kui tuvid kadusid
Varrak, 2012

Peab ütlema, et see raamat raputas mind vähem kui Puhastus. Võib-olla olid Puhastuse tegelased kuidagi tugevamate värvidega kujutatud, dramaatilisemad oma valikutes, meeleheitlikumad. Tuvide tegelased olid pea kõik ellujääjad ja see tegi nende loo kuidagi igavamaks. Ajastu, millest jutt, oli muidugi huvitav ja traagiline, sarnaseid ja veel hullemaidki lugusid juhtus tollal elanutega kindlasti. Aga ka praegu elavatest inimestest, keda ma tunnen, võiksin nimetada neid, kes sarnastes oludes oleksid samasugused ellujääjad nagu Tuvide peategelane. Nagu ka neid, kes sõnakuulelike lammastena Siberi rongile lähevad, nagu sakslased tollal imestasid.

Millegipärast tundus mulle see luureteema veidi liialdatuna, aga samas tundub loogiline, et erinevatel võimudel olid oma luure- ja sabotaažirühmad, ja samuti tundub loogiline, et neis tegutsesid samad inimesed iga võimu ajal, kui palju neid siis ikka jõuti piisavalt asjalikuks agendiks välja koolitada.

Mõtlesin lugedes sellele, kuidas erinevad tegelased valisid endale erineva elusisu ja ellujäämisvõitlusele eesmärgi, kellele oli see võim ja karjäär, kellele kodumaa vabadus, kellele inimlik lähedus ja armastus, aga ometi ei saavutanud keegi seda ja oli loo lõpus kui mitte päris hukkunud, allakäinud, siis rahulolematu vähemalt.

Olen ühe arvustajaga samal meelel: Evelini ja Reinu lugu oli tarbetu. Ilmselt pidi autor Evelini tegelaskujule kuidagi liha luudele kasvatama, tegema temast samuti olude ja valede valikute argliku ohvri, aga see, et Evelin viis loo lõpus kõik otsad kokku, osutus just Rolandi tütreks ja mis veel pikantsem, lausa Juuditi tütreks, tundus veidi seebiooperlikult kunstliku ja uskumatu kokkusattumisena.

Minu jaoks oli veidi tüütu ja loo pealiinist kõrvale viiv see tudengiaastate lihaturu (ülikoolist tulevase mehe leidmise) teema, aga selline mõtteviis, mis seal salata, oli ka minu põlvkonna naistudengite seas üsna levinud, mis siis veel konformistlikest 1960-ndatest rääkida.

Samuti pean nõustuma, et homoseksuaalsuse teema vihjeline sissetoomine oli tarbetu. Alles epiloogis saame põgusalt teada, kuidas see peategelase mõningaid tegusid mõjutas, aga me ei leia, milline oli peategelase enda suhtumine sellesse, kas ja kuidas seda sisimas läbi elas, analüüsis ja põhjendas.

Oksasel kordub Tuvides jälle see ajastute ja kohtade vahel edasi-tagasi liikumine, mis mulle väga ei meeldi. See hakib teksti ja loo kulgemise ära, aga hoiab samas ka huvi üleval. Kui kõik romaanimõõtu lood oleks sellise ülesehitusega, oleks see minu meelest küll väga tüütu.

Ühe detaili kallal tahan norida ka. Tõlkijaga oleme samast põlvkonnast ja meie tudengiaastatel nimetati ühikat ühikaks, aga need, kes olid tudengid 1960ntatel, nimetasid seda intriks. Ja kindlasti ei nimetanud 1965. aastal tollast intrit ühikaks põlvkonna võrra vanem KGB töötaja, kes ise polnud kunagi kõrgkoolis õppinud.

Kokkuvõttes on ju raamat hea, lugu huvitav, usutav, dramaatiline. Kiidan samuti autori oskust ajastu olusid ja detaile ilmekalt silme ette manada, samuti tegelaste valikuid, hirme ja üldse kogu mõttemaailma muutuvate aegade kontekstis arendada.

Sõnaline hinnang: kui Puhastus väga meeldis, siis see valmistab väikese pettumuse, aga lugeda tasub ikkagi

Hinne: 8/10

Täiendavat lugemist:

raamatu kodukas

arvustus 1 (kiiksuga ja keeleliselt elav)

arvustus 2

arvustus 3

Peter Molloy KOMMUNISMI KADUNUD MAAILM

Peter Molloy
KOMMUNISMI KADUNUD MAAILM.
Meenutusi igapäevaelust raudse eesriide taga.
Varrak, 2010

Külma sõja ajal Ida-Saksamaal, Tšehhoslovakkias ja Rumeenias elanud inimeste meenutused. Ajakirjanduslikud intervjuud on veidi kabedamaks kohandatud, tekst on väga ladusalt loetav. Raamatus kirjeldatakse erinevate inimeste, nii kõrgete parteifunktsionäride, popstaaride ja tippsportlaste, kui ta tavaliste inimeste elu ja nende erinevaid kannatusi vangis, laagris, diktaatori õukonnas ja mujal. Siin on tõsiseid ja kurbi, aga ka koomilisi elukäike ja seiku. Kõige rohkem pööratakse tähelepanu Ida-Saksa eluolule, puudutatakse ka Berliini müüri langemise aega selles osalejate silme läbi.

Ma ei teadnud näiteks, et Rumeenia diktaator Ceausescu oli sel määral haige inimene, et oma paranoiaga lõi enda õukonnas (ja ka laiemalt Rumeenias) sisuliselt teise reaalsuse, paralleeluniversumi. Rumeeniast ei teadnud me ka tollases Nõukogude Liidus elades eriti midagi, ilmselt Moskva keskvõim oli kursis sealse sürrealistliku elukorraldusega, kuid ei sekkunud, pidades sealseid liialdusi mitte kuigivõrd hälbivaks peamisest kommunismikursist. Hämmastav oli näiteks Ceausescu soov suurendada Rumeenia rahvaarvu, keelates abortide tegemise. Lisaks ei tunnistatud ka 1980ndatel aastatel AIDSi kui kapitalistliku haiguse olemasolu ja tuhanded Rumeenia lapsed surid tundmatusse haigusesse, mida ei osatud ravida. 

Mitmed tegelased kirjeldavad, kuidas neid kasvatati üles kommunistiks, eriti Saksamaal, vastukaaluks natsismile, kuidas inimesed siiralt uskusid propagandat ja täitsid jaburaid reegleid. Huvitav oli see, et mitmed intervjueeritavad, mitte tingimata endised parteifunktsionärid, vaid ka tavalised inimesed, kurtsid, et praeguses ühiskonnas puudub tollane kollektiivitunne ja seltsimehelikkus. Praegused kapitalistlikud individualismi ja võistlemist soodustavad väärtused on inimesi ja nende suhteid vaesestanud. 

Kokkuvõttes on raamat üsna pealiskaudne, aga see on selline „väike ajalugu“, mida kirjutatakse „väikeste“ inimeste läbielamiste ja saatuste põhjal. Jällegi, nooremale põlvkonnale, kes külma sõja aegu ei tea, on see kerge ja huvitav ajalooline lektüür.

Hinne: 8/10

Muriel Barbery Siili elegants

Muriel Barbery 

Siili elegants

Varrak, 2012

Mõned meist tunnevad kindlasti vähemalt ühte sellist inimest, kes bioloogilises mõttes on elus, aga inimlikus mõttes ei ela. Kes on mingi varasema trauma tulemusena end sulgenud ülejäänud maailmale ja inimestele, keelanud endale teiste usaldamise, emotsionaalse läheduse, üldse kõik emotsioonid. Võib-olla tuleneb see madalast enesehinnangust, depressioonist, kaitsereaktsioonist, millest iganes. Pikapeale harjutakse oma märtrirolliga ja hakatakse seda isegi nautima. Kui keskkond muutub, selgub ühtäkki, et sisseharjunud rolli on väga raske muuta, adekvaatne reaktsioon ümbritsevale tundub ülejõukäiv. Ma saan aru, et sellised inimesed vajavad psühholoogilist nõustamist või isegi antidepressante. Aga millegipärast tekitab selline oma märterlusest kunstiteose tegemine minus kaastunde asemel ärritust. Põgenemine enda konstrueeritud elevandiluust torni on päris paljudel inimestel üks viise end maailma eest kaitsta, enda ego kindlustada, end teistest paremana tunda. Vahel koosnebki enda identiteet peamiselt vastandumisest kõikidele ülejäänutele või siis mingile konkreetsele „teiste“ grupile.

Ühesõnaga, selline peategelane, majahoidja Renée, käis mulle närvidele. Natuke meenutas tema hoiak ja mõtteviis mulle ühte blogijat, keda jälgin. Ta tundis end ka selles tegelaskujus ära. Tegelikult tunnevad paljud end Renée elegantses siilis ära, need, kes peavad end keskmisest intelligentsemaks ja intellektuaalsemaks. Ja millestki heast (loe: sotsiaalselt aktsepteeritavast) tuleb ju loobuda, et saada milleski keskmisest paremaks – rikkusest, sotsiaalsest positsioonist, välisest ilust. Sarnaselt Jan Kausile (vt tema huvitavat arvustust) torkasid mulle silma liiga must-valged ning lihtsustatud stereotüübid.

Aga ka teine peategelane, targutav 12-aastane tüdruk ei tundunud päris elus inimene olevat. Kui sellist filosoofilist teksti kirjutaks veidi rohkem lugenud 16-17-aastane, oleks see usutavam, 12-aastane eelpuberteet tundub mulle siiski veel liiga laps, et sõnastada selliseid keerukaid filosoofilisi arutlusi. Aga no võib-olla oli ta geenius, kes seda teab.

Süžeekäik valmistas ka pettumust. Kui lugu juba liiga moosiseks prints-valgel-hobusel muinasjutuks hakkas kiskuma, tekitas autor veel eriti maitsetu ja melodramaatilise lõpu. Võib-olla oli see mõeldud irooniana, näitamaks meile, et ka intellektuaalid on labase igapäevaelu melodramaatiliste käikude väntsutada. Ma oleks lasknud Ozul nt mingitel perekondlikel põhjustel pikemalt Hongkongi jääda ja loo lõpu lihtsalt lahtiseks jätnud.

Üldiselt oli raamat aga viimase aja parimaid elamusi. Siin oli nüüd seda, mida ilukirjandusest otsin – ilusat ja nauditavat teksti. Ja tõlge oli ka suurepärane! Tegevus kulges tempokalt, huvi tegelaste käekäigu vastu ei raugenud, lisaks pakkusid tegelaste mõttearendused ja filosoofilised kukerpallid lõbu ja esteetilist naudingut. Ka mõned situatsioonikoomika hetked olid täiesti omal kohal. Ilmselgelt naudivad seda raamatut rohkem humanitaartaustaga või filoloogidest lugejad.

Olen käinud Pariisis just samas linnajaos ja näinud ise selliseid maju, kus all pesitseb oma kunkus majahoidja ja üleval on katuseaedadega ruumikad korterid. Muide, majas, kus tegevus toimub, maksab korteri ruutmeeter keskmiselt 15 000 eurot.

Aga – eestikeelse raamatu kaanel kujutatud puidust uks ei ole üldsegi mitte pariisilik, ega ammugi sobiv rue de Grenelle hoonele. Aga see on lihtsalt selline väike detail.

7, rue de Grenelle, Paris

Selle raamatu põhjal on vändatud ka film, mis nagu raamatu põhjal tehtud filmid ikka, on pealiskaudne ja ei suuda avada tegelasi piisavalt. Täiesti selgusetuks jääb, miks Renée selliseks kujunes, filmis ei mainita sõnakesegagi tema lapsepõlve vaeseid olusid. Ühesõnaga, filmi pole mõtet vaadata. See on tühi ja asjatu ajaraisk ka sel juhul, kui raamatut pole eelnevalt loetud.

Suuline hinnang: suurepärane, loe kindlasti!

Hinne; 9/10

Tatjana Ustinova krimkad

Tatjana Ustinova

Mida vanemaks saan, seda vähem viitsin krimkasid lugeda.

Ühe sõbra palvel otsisin internetist vene autori Tatjana Ustinova raamatuid ja leidsin paar audiobooki, mida originaalis kuulasin. Tegemist oli raamatutega Hronika gnustnõh vremen ja Sakvojaž so svetlõm buduštšem.

Eesti keelde on teda tõlgitud vist riiulitäite kaupa, nagu ka teisi venekeelseid naisautoreid nagu Darja Dontsova (keda ma lugenud pole) ja Aleksandra Marinina (keda ma aastaid tagasi lugesin, kuid nüüd enam ei viitsi).

Ustinova lugude tegevus toimub kaasajal, aga ilmselgelt on nendes tunda krimikirjanduse Grand Old Lady Agatha Christie mõjusid. Ka väärtuste komplekt on lugudes sama, mis Agatha ajal, kuigi vahepeal on ca 80 aastat mööda läinud.

Võib-olla ma üldistan asjatult ja lahmivalt nende kahe loo põhjal kogu Ustinova toodangut, kuid mind jahmatas tema lugude aegunud ja mitte nii väga varjatud agenda. Ma ei loe ka naistekaid, kuid Ustinova lood liigitaksin ma pigem selle kanažanri alla. Mõlemas loos oli peategelane naine, kelle eesmärk oli algusest peale või saab selleks loo edenedes krahmata endale rikas ja mõjukas Mees. Mees, kes oli loomulikult naistegelasest tasakaalukam, intelligentsem, tegusam jne, kes lahendas keeruka loo, kusjuures muutus selle käigus ilmselt naistegelase positiivse mõju tulemusena kinnisest tundetust kalkuleerivast olendist soojaks ja armastavaks abielumehe kandidaadiks. Loomulikult lõppes raamat pulmade või selle eelaimdusega, nagu seda tihtipeale Agatha lugudegi puhul juhtus. Nagu mõnedes Agatha krimkades, sai siingi juba esimeste lehekülgede jooksul selgeks, kes kellega raamatu lõpus abiellub. Ja naistegelane kehastas siis kõike „naiselikku“: emotsioone, ebakindlust, ebaloogilisust, isegi rumalust, ja vajas ellujäämiseks loomulikult teise peategelase, tugeva, loogilise ja otsusekindla mehe abi. Kui sellised tegelased figureerisid Agatha lugudes, ei häirinud see kuigivõrd, tuli ju arvestada ajastut, mil Agatha oma raamatuid kirjutas ja olusid, kust ta ise pärines. Aga et tänapäeval veel keegi nii kirjutab, mõjus mulle häirivalt. Arusaadav, enamik raamatute ostjaid ja lugejaid on ju naised, eriti naisautorite lugejad, ja naistekad on vist väga müüv žanr, seega autor toodabki müüvat ja paljudele pealeminevat kirjakraami. Ja ega tänapäeva Venemaa pole oma sotsiaalse arengu poolest ka kaasaegsetele võrdõiguslikkuse väärtustele kuigivõrd lähedale jõudnud.

Vastupidiselt Ustinovale, oli Marinina lugude peategelane tegus ja intelligentne naine, spetsialist, kes sai mõrvade lahendamisel ainult enda analüütilise mõttetöö peale loota. Tal oli kodus „pehmem“ mees, kes tegi talle süüa, ootas teda koju ja täitis nö traditsioonilist toetava ning tagalatpakkuva koduperenaise/mehe rolli.

Sakvojažis lahendab mõrvaloo siiski naistegelane, kasutades Miss Marple’likku inimpsühholoogia jälgimist. Meestegelane, kirjanik, ei täida talle pandud lootusi, ei võta juhirolli enesele ega osutu naisest targemaks ja loogilisemaks. Aga see-eest saab ta endale loo lõpus armastava kodukana-teenija-sekretäri – kõik ühes isikus.

Kuskil Poirot’ lugudes figureeris ka keegi ümberkehastunud kelner, kes osutus mõrvariks, mingi teema oli seal musta kelneriülikonnaga, täpselt nagu Sakvojažiski. Ilmselt lihtsalt juhuslik kokkusattumus…

Hronika gnustnõh vremen meenutab süžee poolest Poirot’ jõulusid, ka mõrva lahendus on sarnane, isegi kordub see Porot’ lugude võte, kus kõik asjaosalised ja perekonnaliikmed kogunevad kokku ning Tark Mees selgitab, kuidas asi tegelikult oli ja kes on mõrvar.

Jelena Skulskaja on kirjutanud väga mõnusalt iroonilise artikli tänapäeva Vene kirjanduselust, seda valdkonda käsitleb ka Sakvojaž. 

Skulskaja puudutab oma artiklis ka reklaami, mida autorid oma raamatutesse põimivad. Tõepoolest, ka Ustinova Sakvojažis torkas mulle kõrva see, kuidas naispeategelane mingit kiirsuppi vms kiitis, selgitades, kuidas see kiiresti valmib ja kui maitsev see on. Kogu loo kontekstis tundus see kohatu detailsusega kõrvalepõige äärmiselt ebavajalik. Mõtlesin kohe, et see on vist reklaam. Võib-olla ka Targa Mehe džiibi kiitmine (selle margi korduva mainimisega) käib reklaami alla, aga samas liiga paranoiliselt ei saa ka nüüd ühte krimkat võtta, seda enam, et kiitjaks oli laps, mis peaks minu meelest reklaami tõsiseltvõetavust ja toimivust vähendama. Kindlasti oli aga kõhnumistablettide nimetamine ja toime üksikasjalik kiitmine kinnimakstud reklaam.

Suuline hinnang: kui soostereotüüpide teema ei häiri, võib ju ajaviiteks ja meelelahutuseks lugeda

Hinne: 2/10