Tatjana Ustinova krimkad

Tatjana Ustinova

Mida vanemaks saan, seda vähem viitsin krimkasid lugeda.

Ühe sõbra palvel otsisin internetist vene autori Tatjana Ustinova raamatuid ja leidsin paar audiobooki, mida originaalis kuulasin. Tegemist oli raamatutega Hronika gnustnõh vremen ja Sakvojaž so svetlõm buduštšem.

Eesti keelde on teda tõlgitud vist riiulitäite kaupa, nagu ka teisi venekeelseid naisautoreid nagu Darja Dontsova (keda ma lugenud pole) ja Aleksandra Marinina (keda ma aastaid tagasi lugesin, kuid nüüd enam ei viitsi).

Ustinova lugude tegevus toimub kaasajal, aga ilmselgelt on nendes tunda krimikirjanduse Grand Old Lady Agatha Christie mõjusid. Ka väärtuste komplekt on lugudes sama, mis Agatha ajal, kuigi vahepeal on ca 80 aastat mööda läinud.

Võib-olla ma üldistan asjatult ja lahmivalt nende kahe loo põhjal kogu Ustinova toodangut, kuid mind jahmatas tema lugude aegunud ja mitte nii väga varjatud agenda. Ma ei loe ka naistekaid, kuid Ustinova lood liigitaksin ma pigem selle kanažanri alla. Mõlemas loos oli peategelane naine, kelle eesmärk oli algusest peale või saab selleks loo edenedes krahmata endale rikas ja mõjukas Mees. Mees, kes oli loomulikult naistegelasest tasakaalukam, intelligentsem, tegusam jne, kes lahendas keeruka loo, kusjuures muutus selle käigus ilmselt naistegelase positiivse mõju tulemusena kinnisest tundetust kalkuleerivast olendist soojaks ja armastavaks abielumehe kandidaadiks. Loomulikult lõppes raamat pulmade või selle eelaimdusega, nagu seda tihtipeale Agatha lugudegi puhul juhtus. Nagu mõnedes Agatha krimkades, sai siingi juba esimeste lehekülgede jooksul selgeks, kes kellega raamatu lõpus abiellub. Ja naistegelane kehastas siis kõike „naiselikku“: emotsioone, ebakindlust, ebaloogilisust, isegi rumalust, ja vajas ellujäämiseks loomulikult teise peategelase, tugeva, loogilise ja otsusekindla mehe abi. Kui sellised tegelased figureerisid Agatha lugudes, ei häirinud see kuigivõrd, tuli ju arvestada ajastut, mil Agatha oma raamatuid kirjutas ja olusid, kust ta ise pärines. Aga et tänapäeval veel keegi nii kirjutab, mõjus mulle häirivalt. Arusaadav, enamik raamatute ostjaid ja lugejaid on ju naised, eriti naisautorite lugejad, ja naistekad on vist väga müüv žanr, seega autor toodabki müüvat ja paljudele pealeminevat kirjakraami. Ja ega tänapäeva Venemaa pole oma sotsiaalse arengu poolest ka kaasaegsetele võrdõiguslikkuse väärtustele kuigivõrd lähedale jõudnud.

Vastupidiselt Ustinovale, oli Marinina lugude peategelane tegus ja intelligentne naine, spetsialist, kes sai mõrvade lahendamisel ainult enda analüütilise mõttetöö peale loota. Tal oli kodus „pehmem“ mees, kes tegi talle süüa, ootas teda koju ja täitis nö traditsioonilist toetava ning tagalatpakkuva koduperenaise/mehe rolli.

Sakvojažis lahendab mõrvaloo siiski naistegelane, kasutades Miss Marple’likku inimpsühholoogia jälgimist. Meestegelane, kirjanik, ei täida talle pandud lootusi, ei võta juhirolli enesele ega osutu naisest targemaks ja loogilisemaks. Aga see-eest saab ta endale loo lõpus armastava kodukana-teenija-sekretäri – kõik ühes isikus.

Kuskil Poirot’ lugudes figureeris ka keegi ümberkehastunud kelner, kes osutus mõrvariks, mingi teema oli seal musta kelneriülikonnaga, täpselt nagu Sakvojažiski. Ilmselt lihtsalt juhuslik kokkusattumus…

Hronika gnustnõh vremen meenutab süžee poolest Poirot’ jõulusid, ka mõrva lahendus on sarnane, isegi kordub see Porot’ lugude võte, kus kõik asjaosalised ja perekonnaliikmed kogunevad kokku ning Tark Mees selgitab, kuidas asi tegelikult oli ja kes on mõrvar.

Jelena Skulskaja on kirjutanud väga mõnusalt iroonilise artikli tänapäeva Vene kirjanduselust, seda valdkonda käsitleb ka Sakvojaž. 

Skulskaja puudutab oma artiklis ka reklaami, mida autorid oma raamatutesse põimivad. Tõepoolest, ka Ustinova Sakvojažis torkas mulle kõrva see, kuidas naispeategelane mingit kiirsuppi vms kiitis, selgitades, kuidas see kiiresti valmib ja kui maitsev see on. Kogu loo kontekstis tundus see kohatu detailsusega kõrvalepõige äärmiselt ebavajalik. Mõtlesin kohe, et see on vist reklaam. Võib-olla ka Targa Mehe džiibi kiitmine (selle margi korduva mainimisega) käib reklaami alla, aga samas liiga paranoiliselt ei saa ka nüüd ühte krimkat võtta, seda enam, et kiitjaks oli laps, mis peaks minu meelest reklaami tõsiseltvõetavust ja toimivust vähendama. Kindlasti oli aga kõhnumistablettide nimetamine ja toime üksikasjalik kiitmine kinnimakstud reklaam.

Suuline hinnang: kui soostereotüüpide teema ei häiri, võib ju ajaviiteks ja meelelahutuseks lugeda

Hinne: 2/10