Sofi Oksanen Kui tuvid kadusid

Sofi Oksanen
Kui tuvid kadusid
Varrak, 2012

Peab ütlema, et see raamat raputas mind vähem kui Puhastus. Võib-olla olid Puhastuse tegelased kuidagi tugevamate värvidega kujutatud, dramaatilisemad oma valikutes, meeleheitlikumad. Tuvide tegelased olid pea kõik ellujääjad ja see tegi nende loo kuidagi igavamaks. Ajastu, millest jutt, oli muidugi huvitav ja traagiline, sarnaseid ja veel hullemaidki lugusid juhtus tollal elanutega kindlasti. Aga ka praegu elavatest inimestest, keda ma tunnen, võiksin nimetada neid, kes sarnastes oludes oleksid samasugused ellujääjad nagu Tuvide peategelane. Nagu ka neid, kes sõnakuulelike lammastena Siberi rongile lähevad, nagu sakslased tollal imestasid.

Millegipärast tundus mulle see luureteema veidi liialdatuna, aga samas tundub loogiline, et erinevatel võimudel olid oma luure- ja sabotaažirühmad, ja samuti tundub loogiline, et neis tegutsesid samad inimesed iga võimu ajal, kui palju neid siis ikka jõuti piisavalt asjalikuks agendiks välja koolitada.

Mõtlesin lugedes sellele, kuidas erinevad tegelased valisid endale erineva elusisu ja ellujäämisvõitlusele eesmärgi, kellele oli see võim ja karjäär, kellele kodumaa vabadus, kellele inimlik lähedus ja armastus, aga ometi ei saavutanud keegi seda ja oli loo lõpus kui mitte päris hukkunud, allakäinud, siis rahulolematu vähemalt.

Olen ühe arvustajaga samal meelel: Evelini ja Reinu lugu oli tarbetu. Ilmselt pidi autor Evelini tegelaskujule kuidagi liha luudele kasvatama, tegema temast samuti olude ja valede valikute argliku ohvri, aga see, et Evelin viis loo lõpus kõik otsad kokku, osutus just Rolandi tütreks ja mis veel pikantsem, lausa Juuditi tütreks, tundus veidi seebiooperlikult kunstliku ja uskumatu kokkusattumisena.

Minu jaoks oli veidi tüütu ja loo pealiinist kõrvale viiv see tudengiaastate lihaturu (ülikoolist tulevase mehe leidmise) teema, aga selline mõtteviis, mis seal salata, oli ka minu põlvkonna naistudengite seas üsna levinud, mis siis veel konformistlikest 1960-ndatest rääkida.

Samuti pean nõustuma, et homoseksuaalsuse teema vihjeline sissetoomine oli tarbetu. Alles epiloogis saame põgusalt teada, kuidas see peategelase mõningaid tegusid mõjutas, aga me ei leia, milline oli peategelase enda suhtumine sellesse, kas ja kuidas seda sisimas läbi elas, analüüsis ja põhjendas.

Oksasel kordub Tuvides jälle see ajastute ja kohtade vahel edasi-tagasi liikumine, mis mulle väga ei meeldi. See hakib teksti ja loo kulgemise ära, aga hoiab samas ka huvi üleval. Kui kõik romaanimõõtu lood oleks sellise ülesehitusega, oleks see minu meelest küll väga tüütu.

Ühe detaili kallal tahan norida ka. Tõlkijaga oleme samast põlvkonnast ja meie tudengiaastatel nimetati ühikat ühikaks, aga need, kes olid tudengid 1960ntatel, nimetasid seda intriks. Ja kindlasti ei nimetanud 1965. aastal tollast intrit ühikaks põlvkonna võrra vanem KGB töötaja, kes ise polnud kunagi kõrgkoolis õppinud.

Kokkuvõttes on ju raamat hea, lugu huvitav, usutav, dramaatiline. Kiidan samuti autori oskust ajastu olusid ja detaile ilmekalt silme ette manada, samuti tegelaste valikuid, hirme ja üldse kogu mõttemaailma muutuvate aegade kontekstis arendada.

Sõnaline hinnang: kui Puhastus väga meeldis, siis see valmistab väikese pettumuse, aga lugeda tasub ikkagi

Hinne: 8/10

Täiendavat lugemist:

raamatu kodukas

arvustus 1 (kiiksuga ja keeleliselt elav)

arvustus 2

arvustus 3