Andrei Ivanov Minu Taani onuke. Tuhk

Andrei Ivanov Minu

Taani onuke. Tuhk

LR, 2010

Eestivene autori palju arvustatud ja kiidetud jutustused tegelevad peamiselt kahe teemaga: identiteedi konstrueerimine ja eksiil (nii väline kui sisemine). 

Depressiivsevõitu ja enesehaletsusse kalduvad meenutused nõukogude lapsepõlvest ja elust Pääskülas ning Kalamajas, 1990te ebakindlust tekitanud ühiskondlik-poliitilised muutused, mis nõudsid inimestelt ühtäkki uute väärtuste omaksvõtmist, uue identiteedi määratlemist. Poolenisti vabatahtlik mittekuulumine õieti kuskile – sobitumatus idealiseeritud Lääne-Euroopa kapitalistlikku ühiskonda ja iseseisvunud Eesti uutesse oludesse.

Tegelikult ma ei mõista, miks need jutustused sellist elevust Eesti kirjanduskriitikutes tekitasid. Minu tagasihoidlikul hinnangul on tegemist keskpäraste ja igavavõitu lugudega. 

Proletaarlumpeni peres möödunud lapsepõlv ei ole muidugi meelakkumine ja annab elluastumiseks kesise platvormi, aga sellest on juba palju ja korduvalt kirjutatud. Võib-olla erutas Eesti kirjanduskriitikuid see, muide nagu Hvostovi puhulgi, et keegi „teine“, siiani võõraks peetav, võttis midagi Eesti riigi kohta öelda. Ja see ei olnudki idealiseeriv ihalemine kuuluda... erinevalt tema onust, kes püüdles oma Taani unelma poole.

Rohkem ma midagi ei lisakski.

Siit saab lugeda arutelu mitmel lehel, vt teksti all paremale osutavaid linke, kokku 4 lehte.

Siin on põhjalik arvustus koos sisukirjeldusega. 

Ja veel üks arvustus.

Suuline hinnang: minu meelest ei midagi väljapaistvat, pigem keskpärane, tavaline

Hinne: 6/10