Virkko Lepassalu Riigipiir

Virkko Lepassalu
Riigipiir
Pegasus, 2010

Mida me siis teame nõuka-aegsetest nö ärakargajatest?

Mind hämmastas see, et õnnestunud põgenemisi ja üldse ka põgenemiskatseid nii vähe oli. Inimesed kohanevad ikka ruttu muutuvate oludega, kes see ikka nii väga viitsib kogu aeg vabadusvõitleja olla, enamik tahab elada oma elu rahulikult ja võimalikult mugavalt, kasvatada lapsi, süüa kõht täis ja koguda mammonat, niipalju kui võimalik. Ideoloogilisi ja poliitilisi konflikte oma eluga riskimiseks olid vähestel, nagu praegugi nii ka toona oli Eestist lahkumise põhjuseks eelkõige ihalus materiaalses mõttes parema ja vabama elu järele.

Ja tõepoolest, nagu autor välja toob, kui vähe oli põgenike seas intelligentsi esindajaid. Nö loovintelligents oli nomenklatuuristunud ja ei tahtnud oma hüvedest, korteri- ja telefonijärjekorrast ning autoostuloast ebakindla tuleviku nimel loobuda. Nagu autor tabavalt kirjutas, eelistasid nad poliitilise vastupanu asemel peituda Harju tänava Kirjanike Maja elevandiluust torni ja kirjutada seal ajaloolisi romaane…

Hiljem meeldib kõigile end vabadusvõitlejaks, dissidendiks ja seestpoolt partei õõnestajaks nimetada, argliku muganduja muljet ei taha ju keegi endast järeltulevatele põlvedele jätta. Tegelikult oleks aga huvitav analüüsida, kuidas nõukogude võim juba ühe põlvkonna jooksul oma kodanikud nii tasalülitas, et mingit laialdast organiseeritud vastupanusüsteemi ametlikule võimule ei tekkinudki. Igaüks krabas aga mida sai ja hoidis oma särki ihule võimalikult ligidal.

Teine huvitav teema selles raamatus oli dissidentide ja põgenike hulludeks tembeldamine.

Nõukogude ajal diagnoositi vähe depressiooni ja muid psüühilisi häireid, sest neid diagnoose hoiti dissidentide jaoks. Eks ole, tervemõistuslik inimene ju ei taha nõukogudemaalt põgeneda.

Pikemat ja põhjalikumat käsitlust vääriks kindlasti nonde psühhiaatrite mõttemaailm, kes tollal täiesti terveid inimesi ravimitega mürgitasid. Aga nad leiaks kindlasti samu argumente eneseõigustuseks nagu näiteks vangilaagrite valvurid ja mahalaskmisbrigaadi liikmed, et mina olin ju pelgalt käsutäitja ja töö on töö jne.

Olin siis liiga noor, et ise mingit seisukohta ärakargajate suhtes omada, küll teadsin üht naist, kes oli leidnud endale kellegi rootslase, kellega abielluda (kas siis fiktiivselt või päriselt). Paberite ajamine võttis ilmatu aja, vähemalt aasta, aga lõpuks läks tal korda legaalselt emigreeruda. Mäletan teiste tema tuttavate ja naabrite kadedust ja ärapanemist, teda püüti siiajääjate lohutuseks võimalikult halvaks ja tühiseks mõelda. Poliitilist laadi etteheiteid talle kodumaa hülgamise pärast ei tehtud, kuid paariaks muutus ta küll kohe. Ja pigem mitte hirmust KGB uurimise eest, vaid inimlikust madalusest ja labasusest.

Liikusid ka jutud kummipaadipõgenikest, kel õnnestus Rootsi jõuda. Aga jällegi käis sellega kaasas halvustamine stiilis, et mida ta seal välismaal peale hakkab, nagunii orjaks, litsiks või pätiks. Ma ei kuulnud ühtegi tunnustavat kommentaari, et vaat kus tublid ja vaprad inimesed, julgesid võtta elus ohjad enda kätte või jääda oma põhimõtetele truuks. Kadedus ja mahategemine võisid küll olla ellujäämisstrateegiaks rasketes oludes, kuid selline suhtumine on laialt levinud praegugi ja mitte ainult äraminejate suhtes.

Kokkuvõttes, see raamat on järjekordne lobe lugemine lähiminevikust. Ajakirjanik kirjutab nagu ajakirjanik ikka, teeb veidi uurimistööd, esitab seejärel fakte ja interpreteerib neid ettevaatlikult, teeb mõningaid üldistusi. See ei ole kuiv ja igav teaduslik ajaloouurimus, vaid pealiskaudne, lihtne, kuid haarav lugemine. Mina oleksin oodanud veidi laiemat ja põhjalikumat sotsio-kultuurilise tausta analüüsi, aga saan aru, et autor ja formaat ei ole selleks päris õiged.

Nõuka-aja huvilistele täitsa soovitan.

Hinne: 7/10