Ted Gup
Auraamat
CIA agentide salaelud ja salastatud surmajuhtumid
Sinisukk, 2001
|
Raamatut võib lugeda kui põnevalt ja
asjalikult koostatud dokumentaalprojekti, mis kohati kipub eht-ameerikalikult(?)
liialdama pateetika ja emotsioonidega. Samas on see aga suure ja ebaefektiivse
organisatsiooni allakäigu kirjeldus. Raamat ilmus USAs 2000. aastal, seega enne
9/11 sündmusi. 1990-ndatel sai CIA’le osaks üks fiasko teise järel, aga suurem jama oli veel tulemas.
Autor järeldab, et CIA allakäiguni viis liigne salastamine,
mille vastu ta oma raamatuga ka võitleb. Salatsemine on ju ometi hea
vahend varjamaks organisatsiooni küündimatut juhtimist ja läbikukkumisi.
Alates 1947. aastal CIA loomisest kuni tänase
päevani muutus maailm väga palju ja kiiresti. CIA ei suutnud alati nende
muutustega kaasa minna, kui ta püüdiski seda teha, siis vahest tuli see välja
rabedalt ja ebaadekvaatselt. 1950-test aastatest peale oli CIA’s palju endisi
sõjaväelasi, kes pidid tegema palju füüsilist ja „musta“ tööd nt Aasia ja
Aafrika rasketes oludes. Kui sõjardite põlvkond vananes, kadus ka nende kultuur
organisatsioonist ja tekkis vajadus teistlaadi väliagentide järele. Külma sõja
lõppedes ei häälestanud CIA end piisavalt ruttu uuele ohule - terrorismile –
ümber, tegelikult võib öelda, et isegi kuni 9/11 sündmuseni ei suudetud seda
ohtu piisavalt adekvaatselt hinnata. Nagu ikka, sellistel puhkudel, võiks
öelda, et 1990-tel vaevas CIA’d juhtimis- ja kultuurikriis, mis maksis kätte
mõttetute ohvrite ja erinevate operatsioonide läbikukkumisega.
Autor keskendub agentide elule, üritab neid
salastatuse anonüümsusest välja tõmmata ja neid inimlikustada. Võib-olla oleks
minu maitse järgi võinud rohkem ka ajaloolis-poliitilisi taustu kirjeldada,
lühidalt küll mainitakse, miks mingi operatsioon oluline oli, nt miks oli Laos
külma sõja algupoolel USA ja CIA jaoks oluline maa – kui paljud meist seda
teavad?
Üldiselt on raamat hästi tõlgitud ja ilma
suuremate apsakateta.
Teemast huvitatutele soovitan soojalt.
Hinne: 8/10
No comments:
Post a Comment