Eric Schlosser Command and Control

Eric Schlosser Command and Control:

Nuclear Weapons, 

the Damascus Accident, 

and the Illusion of Safety

2013

Ülipõnev ülevaade USA tuumarelvade arendamise ajaloost ja sellest, kuidas tehti strateegilisi ja taktikalisi plaane võimalikuks tuumasõjaks, kuidas need plaanid muutusid koos strateegilistelt pommitajatelt ballistilistele rakettidele üleminekuga, ja kuidas, õnneks küll õnnelike tagajärgedega õnnetuste tulemusena hakati mõtlema tuumapommide ja –rakettide käitlemise ohutusele. Tööohutus on süsteemse (juhtimis)teemana üsna hiline nähtus, ka USA sõjavägi pidi ikka mitu lennukit kräššima ja mitmeid pomme maha/merre pillama, enne kui nende käitlemise reeglitele ja ohutuse tagamisele üldse mõtlema hakati.

Ajaloolise ülevaatele on vahele pikitud põhjalikum kirjeldus 1980. aasta intsidendist (pealkirjas mainitud Damascus accident) ühes ballistilise raketi kaevus(?) („silo“ öeldakse selle kohta inglise keeles), lugu areneb nagu äkšõnpõnevik, aga ka ajalooline osa on haarav ja väga hästi kirjutatud. Üldisemalt öeldes räägib see raamat ka üldse erinevatest juhtimisstiilidest ja metoodikatest, süsteemianalüüsi arengust ja riskijuhtimisest.

Viktoriiniküsimus:

Kus saavad noored, vaevu keskkooli läbinud nolgid näppida miljoneid dollareid maksumaksja raha maksnud tehnikat, mille puhul nende vähestegi käitlus- ja ohutusreeglite rikkumine võib endaga kaasa tuua ülisuuri kahjusid ja sadadesse tuhandetesse ulatuva hukkunute arvu?

Õige, ikka sõjaväes.

Inimesed kui liik on ju üldiselt rumalad, laisad ja põhjendamatult enesekindlad. Maailmal on siiani ikka väga roppu moodi vedanud, et mingit suuremat, globaalse mõjuga tuumaõnnetust pole juhtunud, kui just Tšernobõl välja jätta. Meenutades näiteks Hindenburgi või kasvõi Titanicut, siis õpivad inimesed (kui õpivad) midagi alles pärast juhtunud õnnetust. Loomulikult, enne, kui süsteemi või tehnika nõrgad kohad pole õnnetuses välja tulnud, on inseneridel raske kõiki võimalikke rikkeid ette ennustada, nii peabki osa inimesi tulevaste põlvede turvalisuse eest omaenda eluga maksma.

Kuulasin seda audiobuukina, lugu on nii haarav, et raske oli end sellest lahti rebida ja midagi muud tegema hakata.

Minusugusele külma sõja ja tuumarelvastuse fännile tõeline maiuspala, ten points, ma ütlen!

Hinna: 10/10

Mõned põhjalikumad arvustused 1, 2, 3

Vt ka videot

Ronald Kessler FBI saladused

Ronald Kessler

FBI saladused

Tänapäev, 2012

See on järjekordne ajakirjanikule tüüpiliselt kirjutatud raamat, mis pakub lobedat meelelahutust, klatši, kontrollimata fakte läbisegi dokumenteeritud allikate ja asjaosaliste endi antud infoga.

Teemast huvitatule pole siin väga palju uut, näiteks nii FBI kauaaegse direktori Hooveri juhtimisstiil ja veidrused, kui ka kuulsate spioonide (Hansseni) tabamine. Veidi kirjutab moslemiterroristidest, veidi maffiategelaste kodudesse salaja lutikate paigaldamisest, muid noppeid siit ja sealt. 

Lühikeste peatükkide formaat ei võimalda sügavamat analüüsi ja seoste loomist, seda aga selle raamatu sihtgrupp tõenäoliselt ei oota ka.

Ma ei teagi, miks ma seda raamatut lugema hakkasin, võib-olla langesin rumalalt pealkirja labasesse turunduslõksu.

Tekst on ladus, hästi tõlgitud, lugeda on tore, aga lõpuks on see raamat siiski nagu kiirtoit, pakub kiiret naudingut, kuid pikemas perspektiivis jätab kõhu tühjaks.

Üldine hinnang: otseselt halb ei ole, samas selle lugemine pole ka väga vajalik, aga sobib näiteks suvepuhkuse kergeks meelelahutuslugemiseks

Hinne: 6/10

Ray Bradbury Marsi kroonikad

Ray Bradbury

Marsi kroonikad

Eesti Raamat 1974

Mirabilia sari tekitab minus lapsepõlve nostalgiat. Raamatukogudes olid need raamatud eriti nõutud, koltunud-võidunud kapsaks loetud, kuid sellegipoolest otsisin seda sarja riiulitelt alati esimesena. Tegelikult ma ei mäleta, kas ma kunagi lapsepõlves lugesin Marsi kroonikaid või mitte, igatahes nüüd puhkusel seda lugedes tundus selle kaas tuttav, kuid sisu mitte.

Ma ei ole praegu ega pole ka noorest peast olnud eriline ulmefänn, nõuka-ajal sai lihtsalt loetud peaaegu kõike, mida Lääne kirjandusest tõlgiti. Selline varane 1950-1960te naiivsevõitu ja humanistlik ulme mulle täitsa meeldib (nt Strugatskid). Lugedes paigutasin raamatu kirjutamisaja 1950tesse, tegelikult valmis see suisa 1940te lõpul. Ajastu kumab läbi praegusele lugejale ülemäärases ja vananenud mehhaanikas, varases lampelektroonikas (kui nii võib väljenduda) ja loomulikult digiajastu-eelses „tulevikutehnoloogiate“ kirjeldamises. Samuti külma sõja aegne tuumakonflikt oli kuidagi sellele ajastule omaselt kirjeldatud. Mõtlesin mõningase murega, kuigi guugeldada ei viitsinud, kas siis 1950tel tõesti veel usuti, et Marsil on kanalid ja leidub vett? Minu meelest mitte, aga kes viitsib, vaatab järele.

Ja soorollid! Selgub, et ka Marsil tegeleb naissoost marslane peamiselt tolmu pühkimise ja söögivalmistamisega ja meessoost marslane istub oma kabinetis mitte midagi tehes (kui irratsionaalse ja emotsioneeriva naismarslase korralekutsumist just millegi tegemiseks pidada). Silme ette tulevad Ameerika 1960te filmid, kus mehed olid karmid kauboid ja naised tegelesid peamiselt abitu kriiskamise ja nutmisega, neid tuli pidevalt sülle võttes päästa ja nende juhitamatu looma(u)likkus vajas karmi kätt ja paikapanemist.

Loo moraal on aga ajastuülene – kõik, mida valge mehe (siin konkreetsemalt ameeriklaste) käsi puudutab, muutub tuhaks ja hävineb. Inimesed hävitavad end oma koduplaneedil ja loomulikult ka kogu marslaste tsivilisatsiooni.

Tore lugemine, tahaksin lausa kasutada sõna „nunnu“ selle raamatu kohta.

Arvustused 1, 2

Hinne: 8/10

Virkko Lepassalu Süümepiinadeta

Virkko Lepassalu  

Süümepiinadeta

Georg ja Lennart Meri sidemetest 

eriteenistustega ja selle tagajärgedest

2005

Ma hääletasin küll 1992. aastal Meri poolt, kuid sellegipoolest pole ma kunagi aru saanud tema isikukultuseni küündivast ülistamisest. Mida erilist on ühes isekas, hoolimatus, aega planeerida mitte suutvas ilutsevas ülbikus? Lokkispäise kommuga võrreldes oli ta võib-olla parem noore Eesti vabariigi esindaja välismaal, oma keele- ja muljeavaldamisoskusega, kuid tippjuhina siiski ebaprofessionaalne. Mäletan, et mõtlesin juba tollal teatud kahtlusega, kuidas tüüp sai nii vabalt mööda välismaad käia veel nõuka-ajal, kui ta ei kirjutanud oma reisidest KGBle aruandeid. Lepassalu väidab, et kirjutaski.

Raamat pakub huvitavaid mõtteid KGB karvasest käest, mis korraldas VEKSAlaste tegevust, omaaegne õigeusu kirikule maade jagamine oli samuti uus teema minu jaoks.

Ajakirjanikust autori tekst on ladusalt loetav, autori seisukohad kumavad küll sageli läbi, aga see pole VL’ile ainuomane nõrkus.

Lähiajaloost huvitatutel täitsa tasub lugeda.

Erinevad arvamused samal ja lähedasel teemal; 1, 2, 3, 4, 5

Hinne: 7/10