Daniel Pennac Nagu romaan

Daniel Pennac

Nagu romaan

Varrak, 2010

Pedagoogiline traktaat teemal, kuidas panna lapsed ja noored raamatuid lugema. Autor on ise emakeele ja kirjanduse õpetajana ja vist ka lapsevanemana näinud, kuidas väline sundus ja koolide „kohustuslik kirjandus“ peletab lapsed raamatutest ja lugemisest üldse eemale. Kuigi see raamat on kirjutatud 20 aastat tagasi, mil laste huvi pärast konkureerisid walkman ja televisioon, peetakse mittelugemise teemat tänapäevalgi oluliseks. Nüüdsel ajal on muidugi internet ja (tahvel)arvuti need kurja juured, mis noore inimese suisa moraalseks kohustuseks peetava raamatute lugemise juurest eemale kisuvad.

Eks see „kohustuslik kirjandus“ tundu vist iga põlvkonna kooliõpilastele igav ja tüütu, ennekõike sellepärast, et sinna valikusse kuuluvad raamatud ei kõnele kuidagi noore inimesega, ei seostu nende enda igapäevaelu kogemustega. No tõepoolest, meenutagem kõiki neid vanaaegseid tekste talupoegade raskest elust, küllap isegi tookordsete kolhoosnike lastele tundus neis kirjeldatu kummastava ja võõristust tekitavana. Sama teema oli „klassikalises“ ja „kvaliteetkirjanduses“ käsitletavate inimsuhete (tavaliselt õnnetu armastuse piinad) ja moraalsete valikute teemadega, lapsed ja pubekad ei ole seda kõike oma elus veel kogenud ega suhestu eriti kangelaste rähklemise ja valikutega.

Mina lugesin noorest peast väga palju, seetõttu, et telekast polnud eriti midagi vaadata, internetti polnud siis veel leiutatud, sõpru, kellega väljas mängida ka väga polnud, pealegi oli lugemine kergesti kättesaadav, odav ja meeldiv võimalus igapäevanüridusest põgeneda. Lisaks kõigele oli lugemine ka arendav ja hariv, seda aspekti oskab hinnata maailma ja selle sees olevate asjade vastu mingitki huvi tundev laps/noor. Minu praegustest sõpradest/tuttavatest loeb raamatuid enamik, aga see võib olla ka põlvkondade ja/või suhtlusringi teema.

Räägitakse, et laps, kes ei loe raamatuid, ei arenda oma kujutlusvõimet. Liikuvat pilti kas telekast või Youtube’ist vaadates jääb aju ja kujutlusvõime passiivseks. Samuti ei arene ei suuline ega kirjalik eneseväljendusoskus. Pealiskaudse vaatluse põhjal näib see tõsi olevat, kuigi mu suhtlusringis pole lapsi ega pubekaid, nii et midagi kindlat väita ei saa. Õppimise juures näib läänemaailmas raamatute roll vähenevat, samas on kultuure, mille kooli- ja õppetöö korralduses ning keeleski tähendab sõna „õppima“ otsetõlkes „raamatut kõva häälega ette lugema“.

Autori stiil on ehtprantslaslikult (?) ilutsev ja hüplev, mis mulle väga ei meeldi, samuti viitab ta paljudele vaid prantsuse kultuuris olulistele raamatutele, millest enamik on eestlastest lugejatele tundmatud. Tõlge aga on väga hea.

Soovitus: algajale lapsevanemale kasulik lugemine (vist)

Hinne: 6/10

Loe veel ja veel.