Lauri Vahtre Absurdi impeerium

Lauri Vahtre
Absurdi impeerium
Tammerraamat, 2007

Huvitaval kombel pole eestikeelseid arvustusi sellele meie lähiminevikku puudutavale raamatule üldse palju. Mõnest raamatuarvustusblogist leiab lühikesi või ümberjutustavaid kirjutisi, Sirbist ka selle lookese ja rohkem Google’i esimesel lehel midagi asjalikku ei kuvata.

Ilmselt on põhjus selles, et ei kirjanduslikku ega ka ajaloolist „väärtust“ sel teosel pole. Autor ise nimetab oma stiili esseistlikuks, mis annab justkui õigustuse ka endapoolse maailmavaate ja (väärtus)hinnangute läbikumamisele tekstis. 

Vaatamata ironiseerivale hoiakule on lugedes tunda, et autor ise pole kogu aeg olnud süütu ja puhas kõrvalseisja, eks osales temagi selles absrudimasinas, midagi on sellest külge jäänud ja ka siiamaani küljes.

Autori enda kivistunud konservatismist haaratud vananeva valge mehe kramplikud hinnangud (euroopalikud traditsioonilised kristlikud väärtused, Michel Foucault nimetamine „väärastunud mõtlejaks“, Sartre’i siunamine, kogu tänapäevase vasakpoolse mõttesuuna maapõhja manamine jms) välja jätta, on see raamat päris lõbus lugemine.

Raamat on lobe ja ladus, aga pealiskaudne, üldiselt mõjub kui põhikooli õpik. See oligi kirjutatud eelkõike välismaalastele nõukogude absurdinähtuste (plaanimajandus, defitsiit jne) selgitamiseks, aga ka tänapäeva Eesti noortele, kes nõukogude aega ei tea ega mäleta.

Kui stiili veidi neutraalsemaks kohendada, lisada korrektseid viiteid, katkendeid teistest allikatest ja ohtralt fotosid, saaks sellest toreda kooliõpiku.

Suuline hinnang: (lähi)ajaloo huvilistel täitsa tasub lugeda

Hinne: 6/10