Mo Yan Punane sorgo

Mo Yan

Punane sorgo

Koolibri, 2014

See oli väga omapärane lugemiselamus. Lihtne kerge läbipaistev tekst oli ühtaegu poeetiline ja muinasjutulik, kirjeldas lahinguid ja vägivalda aeg-ajalt siin-seal läbikumava huumoriga, segades realismi ja sotsiaalporno fantaasiamaailma ja sulaselge eksortsismiga.

Kui Eesti lugeja on tavapärasest veidi rohkem tuttav Hiinamaa elu-oluga, siis tuleb see lugedes ainult kasuks, aidates luua elavaid kujutluspilte maaelust, talupoegade mõttemaailmast, nende elu reguleerivatest kommetest, mis läänlasele tunduvad vahel absurdsed ja naljakad. Raamatu tegevus toimub 1920-1930-tel, aga tõelise ääremaa (Hiina puhul pigem sisemaa) süvaprovintsi väikeste külakeste tänapäeva eluviis ei erine tolleaegsest kuigivõrd, olen seda oma silmaga näinud.

Lugedes püüdsin ära arvata, kas autoril oli kirjutades irooniline hoiak Hiina ja selle inimeste elu suhtes või siis tuli naljategemine kogemata välja ja absurdivõtmes kirjeldatud tõsised juhtumised kukuvadki Hiinas välja koomilised. Ma ise kaldun arvama teist varianti.

Nagu Venemaa suureks ideoloogiliseks narratiiviks on Teine maailmasõda ja selleaegsed kannatused/kangelasteod, nii on Hiinal selleks Jaapani okupatsioon 1930-tel. Mõlemad riigid hoiavad oma ametlikus ideoloogias üleval vihkamist ja andestamatust, mida kultiveeritakse igale järgmisele põlvkonnale juba lasteaiast peale.

Nii et kui hiinlane kirjutab loo Jaapani okupatsioonist, on see juba pool võitu, st müügiedu ja kuulsust. Lugedes mõtlesin, et kas see on nüüd siis Nobeli vääriline lugu (tõlge, muide, on ülihea!).

Raamatu lõppu on lisatud tõlkija järelsõna ja autori Nobeli-kõne. Autor ei saanud küll auhinda ainult selle ühe romaani, vaid kogu oma loomingu eest. Nagu ta ka ise ütleb, on ta lugude jutustaja ja see tuleb tal hästi välja. Lugu voolab ladusalt, isegi tänapäeval nii moodne ajaline segipaisatus on peaaegu märkamatu, lugedes säilib huvi tegelaste käekäigu vastu, absurdihuumorikilluke siin-seal aitab ka motivatsiooni üleval hoida, et 450 leheküljega ühele poole saada.

Üldiselt soovitan lugeda seda raamatut just lugemiskogemuse ja -elamuse pärast, sest sisu (sõdimine jaapanlastega) ei ole just eriti paeluv teema. Korduvate lahingustseenide vahel on kirjeldused oma toimetusi tegevatest külaelanikest, nende suhetest ja kiiksudest, ja see on juba lõbusam lugemismaterjal.

Veelkord sügav hiinapärane kummardus tõlkijale!

Hinne: 8/10

Sirbi artikkel

Sophie Hannah The Monogram Murders: The New Hercule Poirot

Sophie Hannah

The Monogram Murders:

The New Hercule Poirot

2014

Kuulasin seda raamatut inglisekeelse audiobookina ja minu esimeseks teravaks ja kahjuks eemaletõukavaks muljeks oli Poirot' kohutav kõnemaneer, mis jäi kaugele David Suchet hillitsetud ja viimistletud aktsendist. Siin oli tegemist inglaste tüüpettekujutusega rämedast prantsuse aktsendist, mida raamatut sisselugev näitleja tegi küll hästi, kuid Poirot' karakteri jaoks liiga rohmakalt. Nii et BBC Poirot' filmide ja David Suchet' mõju kestab ka pärast filmide lõppemist. DS elustas Poirot kuju lõplikult ja jäädavalt, tema kõival ja pärast teda ei saa olla ühtegi teist Poirot'd. Ilmselt kõik teised näitlejad teavad seda ja kui nad võtavad nüüd pärast DS'd Poirot' rolli vastu, peavad nad arvestama ka vaatajate-kuulajate vastava ootusega.

Selle näitleja rõlge aktsent oli nii kole, et kaalusin tõsiselt raamatu kuulamise poolelijätmist.

Muidugi oli mul ka eelarvamus selle loo suhtes: ei saa ju keegi teine ületada Dame Agatha Christie oskusi tema loomingut järele matkides, eksole, nii nagu David Suchet' Poirot' rollisooritust ei saa keegi ületada! Nii et lähenesin ka raamatu stiilile ja sisu ülesehitusele juba pisukese kriitilise eelhoiakuga. Kardetavasti mõjutas see eelarvamus ka minu lõplikku hinnangut kogu loole.

Ja pettumus ei laskunud end kaua oodata: Poirot'l oli endise toreda sidekick'i Hastingsi asemele tekkinud keegi eriti nõrganärviline noor politseinik (ei kannatanud verd ega laipade vaatamist! Ja tegemist ei olnud moonutatud katkiste-veriste laipadega!), kes oli muidu ka luuser ja kõige nürim pliiats karbis. Miks pidi Poirot' end alandama sellise tühmi olendi koolitamisega? Ometi näisid nad mõlemad uskuvat, et tollest luuserist tuleb kunagi tegija detektiiv.

Lugu ise oli Agatha Christie'likult melodramaatiline ja liiga kistud, kohati jäi mulle mulje, nagu tegevus toimuks vanadel „headel“ viktoriaanlikel aegadel, suisa nii moraalitsevaks kiskus asi vahepeal. Agathal endal olid lood ka ebaühtlase tasemega, seda raamatut võib siis võrrelda tema nõrgemate juttudega. Üldiselt aga tabas autor originaali stiili, ainult siin-seal torkasid väikesed ülepingutused silma (kõrva). Näiteks Poirot puhtuse- ja korraarmastus oli lugejale näitamise asemel liigselt lahti kirjutatud, if you catch my drift.

Kokkuvõttes: üldiselt ei tasu aega raisata, võib-olla ainult Agatha Christie tõelisel fännil tasub seda lugeda, et kollektsioon oleks täiuslik.

Hinne: 3/10

Infokilde raamatust ja autorist 1, 2, 3

Arvustus

Lionel Shriver Suur vend

Lionel Shriver

Suur vend

Varrak, 2014

Lugemisel tekkis mul palju erinevaid mõtteid ja minu meelest ongi see hea raamatu üks olulisi omadusi (lisaks ilusale rikkale keelele ja/või heale tõlkele).

Sisukokkuvõtteid leiab siit 1, 2, 3, 4.

Üksiklapsest lugejana tekitas minus kõige rohkem nõutust ja hämmeldust see õe-venna suhe. Minu meelest kasutas vend oma õde isekal moel ära ja õde, võib-olla mingist kultuuriga sisse kasvatatud naiserollist tulenevalt, võttis endale hoolitseja, vastutaja, ema, projektijuhi jne rolli omaenda kodurahu ja abielu hinnaga. Ma olen kõrvalt näinud mõnda täiskasvanud õe-venna suhet ja seal on samuti üsna loomulik, et õde tuleb ja korjab oma purjus venna kraavipervelt üles, viib ta koju, koristab ära ta maja, peseb riided, teeb nädalaks ajaks söögi valmis, annab raha peaparanduseks jne. Kõike seda tehakse nii „loomulikult“; mõlemad osapooled ja kõrvalseisjad kiidavad sellise käitumise ja rollijaotuse heaks. Siin raamatus toimiti samamoodi, kuidagi liiga loomulikult tuli see sõna otseses mõttes sita koristamise stseen välja, kordagi ei tekkinud õel mõtet, et vend võiks oma pasalasu ise ära koristada. Ülim isetus ja alandlikkus täiusliku vastutaja ja ema rolli täitmisel!

Sellega seonduv teema on üksikindiviidi kohustused oma pereliikmete ja abikaasa/elukaaslase ees. Et kumb on siis esikohal? Milliseid valikuid teha, keda eelistada ja kes eemale tõugata?

Järgmine teema oli ohvrirolli nautimine. Vaadeldes elu ja inimesi, olen mitmel korral jõudnud järeldusele, et mõned ohvrid hakkavad ohvriks või märtriks olemist nautima, eriti, kui neil on kedagi, kes nende eest vastutuse enda peale võtab. Mul on probleem, ma tulen sinu juurde, sest sa oled mu õde, sõber, kes iganes, muuda mu elu, aita mind. Aitamine on tore, aga vastutus oma probleemi tunnistamise ja motivatsioon sellest ülesaamise eest lasub ikka ohvril endal. Kuni seda ei mõisteta, ei toimu ka mingit muutust. Keegi või miski väljastpoolt ei ole süüdi meie ebaõnnes, nagu ka keegi ja miski väljastpoolt ei saa vastutada meie „parandamise“ eest. Nagu sellegi loo puändiga lõpust lõpuks selgub.

Ja muidugi ülekaalu teema, mis on sarnane igasuguse muu sotsiaalset elu häiriva sõltuvusega (nt alko või narko, hoarding). Seda käsitletakse selle raamatu arvustustes kõige rohkem, ometi ei ole see minu meelest siin kõige olulisem teema. Jah, tänapäeva toitumistavad ja meedia poolt peale surutav kehakuvand on probleem, aga sõltuvus ei tulene ju otseselt nendest välistest faktoritest. Ikka lapsepõlv, düsfunktsionaalsed lähisuhted, isiksus, depressioon jne jne on need, mis inimese talle probleemi leevendava „ainena“ tunduva tegevuse külge seob.

Raamat lõpeb puändiga, mis esialgu tekitab kummastust, aga hiljem, ajaliselt distantsilt, tundub vägagi realistlikuna. Illusioonid purunevad, nagu nad 98% sellistel puhkudel teevadki.

Sama autori kuulus ja palju diskussioone tekitanud raamat Me peame rääkima Kevinist on mul veel lugemata, pean selle aga nüüd kohe ette võtma. Siin on väga huvitav intervjuu autoriga selle raamatu tagamaade ja järelmõjude üle.

Autor käis ka Eestis ja kõneles raamatufestivalil Suure venna raamatust.

Kokkuvõttes on see huvitav, mõtteid tekitav, humoorikas raamat, soovitan lugeda. Tõlge on väga hea.

Hinne: 10/10

Sarah Winman Kui jumal oli jänes

Sarah Winman
Kui jumal oli jänes
Varrak, 2012

Peaaegu et iga inimese lapsepõlvest, kujunemisaastatest ja elust võiks raamatu- või romaanitäie suuruse loo jutustada. Enamik kirjapandud lugusid ju ongi kellegi elu enam või vähem detailne kirjeldus. Siingi on kirjeldatud minategelase õnnelikku ja turvalist lapsepõlve, täpselt nagu Lindgreni lasteraamatutes, mõistvaid intelligentseid vanemaid, vabadust kujuneda selliseks isikuks nagu parajasti kujuned, sõpruse ja armastuse kogemist jne. Kui hilisemas elus tulebki ette traagilisemaid sündmusi, siis lõpuks laheneb kõik ikkagi hästi, lahkuläinud saavad kokku ja poolikud asjad saavad lõpetatud.

Muhe ja positiivne lugemine. Südamlik, vahel naljakaski. Lugu on tore, puudutab veidi pealispindselt, paneb veidi kaasa elama, aga üdiselt ei vapusta eriti millegagi. Samas, mõnus ajaviide. Naistele ilmselt meeldib rohkem.

Arvamused: 1, 2, 3, 4

Hinne: 8/10

David Suchet Poirot and me

David Suchet
Poirot and me
2013

Tere, minu nimi on see-ja-see ja ma olen BBC Poirot’ (ja üldse teiste Christie ramatute põhjal tehtud filmide) sõltlane. Olen seda olnud juba aastaid. Kuigi ma olen enamikku neist raamatutest eesti keeles lugenud, inglise keeles audiobook’ina kuulanud, telefilme korduvalt näinud, ei suuda ma ikka hoiduda laupäevaõhtut teleka ees veetmast, kui sealt tuleb Poirot, Miss Marple (ja ka Midsomer!). Loomulikult ei suutnud ma hoiduda lugemast seda raamatut ja vaatamast samanimelist telefilmi. Ma tean, et kõik need mõrvalood on lapsikult konstrueeritud, mõrvamotiivid ja -meetodid ei ole tänapäeval veenvad, jne, jne, aga kõige sellega on nagu nunnude kassipiltide ja –videotega, sa tead, et see on naeruväärne, aga vaatad neid ikkagi. Nende filmide vaatamine laupäevaõhtuti pakub teatud turvalisust (et headus võidab alati kuja väe), õdusust ja soojust (nagu oleks üks pehme nurruv kass süles), huumorit ja mida kõike veel. Teraapia, ühesõnaga.

Poirot’ga seonduva fännamine on nagu lubatud patt, mis ainult natuke kahjustab sõltlase tervist, kindlasti vähem kui näiteks igapäevane magusaga liialdamine.

Raamat on ootuspäraselt vähe lugemisnaudingut pakkuv, kuid see-eest annab fännile toredaid faktikillukesi Poirot tegelaskuju tekkimisest ja hilisemast muutumisest. Nägin filmi enne, kui raamatut lugema hakkasin, seega toredamad/naljakamad seigad olid juba teada. Aga sõltlast see ju ei heiduta.

Poirot tekitab ka David Suchet’ suhtes huvi. Mäletan teda ainult ühest üsnagi põnevast filmist, kus ta oli mingi lennukipommitajast moslemiterrorist. Peaks kohe teisigi ta osalusega filme vaatama.

Kõik fännid on seda juba lugenud, loevad parajasti või lähitulevikus plaanivad lugeda.

Kas meil on ka mingi ühine salamärk, et üksteist ära tunda?

Veel sisukokkuvõtteid ja arvamusi: 1, 2, 3, 4

Hinne: 7/10

David E. Hoffmann The Dead Hand

David E. Hoffmann

The Dead Hand: 

The Untold Story of the Cold War 

Arms Race and Its Dangerous Legacy

Doubleday, 2009

Külma sõja aegse lapsepõlvega käisid mul kaasas ka pidevad tuumasõja teemalised õudusunenäod ja veendumus, et kolmas maailmasõda on vältimatu ja juhtub veel minu eluajal. 1980te esimese poole paranoia ja sagenenud tsiviilkaitseõppused, sh koolis vatimarlimaskide tegemine ja jubedalt undava sireeni saatel koolimaja keldrigarderoobi varjumine, kohustuslikus korras mustvalgete venekeelsete õppefilmide vaatamine, kus õõvastava muusika saatel hauatagune meeshääl kirjeldas tuumaplahvatuse kõiki etappe, põletusastmeid sõltuvalt sellest, kui kaugel epitsentrist ohvrid viibima juhtusid, varjendite ehitamist jms. Tean, et lapsi, kes kõigest sellest psüühilise trauma said, oli peale minu veel mitmeid. Sestap kannangi seda teemat ka vanuigi südames ja loen/kuulan muudkui külma ja tuumasõja ning –relvade teemalisi raamatuid.

Kuna ma olin mures peatselt kohalejõudvate termotuumarakettide pärast, vaatasin ma regulaarselt tolleaegseid uudiseid, kus Reaganit esitati verejanulise sõjardina, kes kohe, kui kõnepuldist lahkub, suundub punast nuppu vajutama, et raketid meie poole teele saata.

Siis tuli perestroika ja Gorba kohtus Reaganiga Rejkjavikis, kus küll erilisi desarmeerimise kokkuleppeid ei saavutatud, kuid juba ainuüksi see kohtumise fakt mõjus kuidagi lootustandvalt. Mäletan selgesti seda hetke, kui mõtlesin, et tuumasõda vist siiski ei tule.

See raamat on huvitav lugemine (muidugi tõelisele fännile!), mis on kirjutatud Ameerika silmade läbi, seetõttu ei pääse siin-seal neile omasest pateetikast, aga õnneks see ei hakka domineerima. Huvitav oli teada, et mõlema vaenupoole presidendid tegelikult kartsid tuumasõda (vallandada). Päris naljakas oli see koht, kus nii Reagan kui Brežnev pidid harjutama rakettide teele saatmist ja kuidas mõlemad olid hirmul ja küsisid korduvalt üle, kas see ikka on ainult harjutus ja päriselt ükski rakett nende nupuvajutuse tagajärjel lendu ei lähe.

Autor on ajakirjanik, seega on see hoogsalt ja põnevalt kirjutatud, eriti N Liidu bioloogilise relva arendamist puudutav osa.

Hinne: 10/10

Loe raamatu kohta: 1, 2, 3, 4

Larry Niven, Jerry Pournelle Lucifer's Hammer

Larry Niven, Jerry Pournelle  

Lucifer's Hammer

1977

Me mäletame neid 1990te ja 2000te katastroofifilme, mida millegipärast paarikaupa tehti: kahes filmis kukkus miskine tükk kosmosest maa peale ja teises hakkas vulkaan kontrollimatult purskama ja segas inimeste hästi korraldatud elu. No neid tüki kukkumise filme on erinevaid hiljemgi tehtud, see žanr on üsna kitsapiiriline, midagi peale arvutiga joonistatud üleüldise kaose ja hävingu, mis on ilus ja põnev vaadata, sinna eriti juurde lisada ei saa, peale ameeriklaste ennastsalgava ponnistamise planeedi ja inimkonna säilimiseks. Üldiselt lõpeb kõik hästi, mõned kangelased peavad küll surema, aga planeet päästetakse ja inimkond jääb ellu. Väike armastuslugu või lahku läinud paari taasühinemine ka, et melodraamat oleks, ja võidabki kõige tugevam jõud maailmas – armastus – isegi võimsaimad loodusjõud.

See raamat on kirjutatud tunduvalt varem ja nendest filmidest üksjagu pessimistlikumas toonis. Häving on globaalne: kukubki kosmosest tükk alla, tsunami pühib üle maakera ja ellu jäävad üksikud inimesed, kes grupeeruvad, tõsi küll, enne üksteist arutult maha nottides, sest eluks vajalikke ressursse on imevähe järel, ja siis hakkavad elama feodaalkorra stiilis elukorralduses, üksteisega sõjajalal olevate ühe tugeva isase ümber koondunud gruppidena. Tugev isane on ka enne palju formaalset ja/või sõjalist võimu omanud tegelane, nt senaator vms.

Enne, kui mingigi organiseeritud elukorraldus taastub, näitavad inimesed üksteisele oma kõige inetumat külge. Ajastule omaselt käsitletakse ka (USA) rassismi teemat, võimu korrumpeerumist jms. 1977. aastal ilmunud raamat on samas üllatavalt kaasaegne ja usutavalt mõjuva detailsusega. Kuivad teadusfaktid komeedi liikumissuuna muutmisest ja Maale lähenemisest loovad mõnusalt äreva katastroofi eelaimduse, ka sellele järgnevate päevade, nädalate ja kuude täpne määratlemine jätab mulje tõeliste sündmuste kroonikast.

Selle raamatu väärtust suurendab selle kirjutamise varajane aeg, eriti võrreldes tänapäevaste maailmalõpu üllitistega.

Omas žanris täitsa tegija, teemast huvitatutele soovitan.

Teiste arvamused.

Hinne: 7/10

Michael Bar-Zohar, Nissim Mishal MOSSAD

Michael Bar-Zohar, Nissim Mishal 

MOSSAD: Iisraeli salaluure 

suured operatsioonid

FUTU Print OÜ

2013

Luuremaailm on omamoodi põnev, pakkudes selles osalejatele reisimis-, seiklus- ja vaheldusrikast elu, aga kahjuks ka liiga suurt tõenäosust vangi langeda, piinatud ja tapetud saada. Kahjuks ütlevad pea kõik luuleorganisatsioonid oma luurajatest lahti ja väidavad, et ei tunne neid luurajaid ega tea käimasolevast operatsioonist midagi. Olen tihtipeale mõelnud, et mul on mitmeid omadusi, mis oleksid luurajaks hakkamise puhul tugevaks eeliseks, samas on ka mitmeid nõrku külgi, ja mis peamine, mul ei ole suurt ideed, piisavat idealismi, ideoloogiat ega ka küllaldasel määral rahaahnust, et oma elu ja tervist ohtu seada. Seega, vastavasisulisi tööpakkumisi palun mitte saata, lepin spiooniteema jälgimisel kõrvalseisja staatusega.

Vahel tehakse nii elusatest kui ka surnud spioonidest nende kodumaal rahvuskangelased, aga ka see ei ole minu jaoks mingi motivaator.

Mossad on tehniliselt ilmselt nagu iga teinegi luureorganisatsioon, eristavaks jooneks teistest suurem rahvusidee ja kättemaks luureoperatsioonide ajendina. Mis seal salata, mina näiteks leian samuti, et isiklik ja füüsiline kättemaks on nii mõnelgi puhul täiesti asjakohane.

Raamatus kirjeldatakse ladusalt, kuid siiski ajakirjanduslikult pealiskaudselt erinevaid Mossadi operatsioone, pakun, et enamik teab näiteks 1972. aasta Müncheni olümpiamängudel toimunut (sellest on tehtud ka väga põnev film) ja sellele järgnenud kättemaksumissiooni.

Ja kogu see Lähis-Ida konflikt, mis minu meelest kestab igavesti, või siis vähemalt senikaua, kuni inimkond ei loobu religioonidest, pakkus minevikus nii mitmeidki atentaate ja sõjalisi operatsioone.

Raamat ei ole teatmeteosena lakooniline, sellel on siiski veidi liha luudele kasvatatud, ometi ei laskuta väga sügavale taustadesse ja nüanssidesse. No aga mida ma kurdan, kui tahan luureteemalist põnevat ilukirjandust, tuleb lugeda Ludlumit ja Tom Clancyt.

Kokkuvõttes, teemast huvitatul tasub lugeda, aga midagi vapustavalt uut see raamat ei sisalda.

Hinne: 7/10

Arvustus

Bill Bryson A Walk in the Woods

Bill Bryson

A Walk in the Woods: Rediscovering America on the Appalachian Trail

1998

Mulle meeldib ka looduses matkata, vähemalt ma ise nimetan seda tegevust matkamiseks, ometi ei kvalifitseeru ma täisvereliseks matkajaks, sest

1. ma ei taha kanda terve päeva seljas 20-kilogrammist seljakotti
2. matkaraja profiil võiks olla laugemapoolne
3. õhtul tahaks siiski pesta ka (sooja veega)
4. telgis olen nõus magama max 2 ööd
5. kiirpudrud jms matkatoit on täiesti out
6. mitu päeva järjest hommikust õhtuni kõndimine (isegi ilma nende faktoriteta – seljakott, telk, pesematus, kiirpuder) läheb tüütuks kätte

Tundub, et ma ei kvalifitseerugi üldse matkajaks, pigem looduses jalutajaks…

Autor võttis ette 2200-miilise Apalatšide matkaraja, kutsudes endale kambajõmmiks tugevas ülekaalus endisest alkohoolikust koolivenna. Loomulikult kujunes nende teekonnast koomiline seiklus (mitte just suisa „Kolm meest paadis…“ stiilis, aga midagi sinnapoole). Nad ületavad mitmekuulisel teekonnal erinevaid raskusi ja eelkõige iseennast, kohtuvad rajal erinevate inimestega (kardetud karudega siiski õnneks mitte), võtavad kõvasti alla, saavutavad sportliku vormi ja seda kõike tehes kirjeldab autor, (kellele kuulub minu sügav lugupidamine ja imetlus suurepärase jutuvestmisoskuse eest) USA inimeste elu-olu, erinevaid matkajatüüpe, loodushoiu ja metsamajanduse olukorda, rahvusparkide haldamist jms. Autor on kaua elanud Inglismaal, seega on tema vaade USAle veidi kõrvalseisja oma ja see lisab ta jutustusele mõnusat irooniat.

Matka ettevalmistava etapi (raamatute lugemine, matkavarustuse ostmine ja matkakaaslase otsimine) kirjeldus on hoogsalt naljakas ja loob üsna kõrged ootused loo järgnevale arengule. Mõningane pingelangus ja pettumus (nad ei käinudki kogu matkarada läbi, vahepeal „varastasid“ mõne jupi, hääletades end auto peale jne) ei kahanda siiski ülihead kogumuljet. Jällegi on tegemist ülikvaliteetse meelelahutusega, milles ei puudu ka väike hariv aspekt. Kavatsen kuulata veel tema teisi raamatuid (nt reisimisest Euroopas).

See raamat on kõigile neile, kes kasvõi kordki elus on metsas seenel käinud või kuskil rabas laudteel 2-kilomeetrise jalutuskäigu teinud.

Hinne: 10/10

Bill Bryson A Short History of Nearly Everything

Bill Bryson

A Short History of Nearly Everything

2003

Kuulates seda mõnusa irooniaga pikitud ja ladusalt voolavat jutustust, tabasin end mõttelt, et miks küll ei olnud minu põhikooli aegsed loodusainete õpikuid sellised. Autor paneb sujuvalt kokku põhilise geoloogiast, geograafiast, füüsikast, keemiast, bioloogiast, paleontoloogiast, botaanikast, loob nendest koolides siiani rangelt eraldiseisvatest ja omavahel koordineerimata valdkondadest sujuva terviku, teeb kõrvalepõikeid teadusajalukku, lisab naljakaid seiku esimeste teadlaste ja avastajate isikust, jõuab tänapäeva kliimamuutuste ja inimese tervise käsitlusteni, hoides ühtlaselt lugeja/kuulaja huvi üleval ning olles parajal määral pealiskaudne ja fun. Sealjuures ei anna ta isiklikke hinnanguid nö suurtele teemadele, nagu religioon ja inimeseks olemine, tema irooniline hoiak lisab loole siin-seal vürtsi, kuid jääb siiski neutraalseks.

Ülimalt kvaliteetne populaarteaduslik meelelahutus, seda võib soovitada nii täiskasvanutele, kes on omaaegse kuiva loodusteaduste kooliprogrammi unustanud, kui ka lastele, keda saab märkamatult ja täiskasvanute poolse nähtava välise surveta õppimise ja teadmiste juurde meelitada.

Hinne: 10/10